Juuni teisel nädalavahetusel oli Triinu hoiukodus nii rõõmu kui kurbust – kaks hoiulist, kaks vahvat kassipoissi läksid uude koju. Erinevatel põhjustel ei olnud kummalgi võimalust ennast siin blogis korraliselt esitleda, teeme seda siis tagantjärele.
Julius, laiemalt tuntud kui abitreener. Julius oli hoiukodus 2011 septembrist saadik, nelja-viiekuusena tuli tal tõsist tööd tegema hakata – riburadapidi jõudis hoiukodusse pisikesi tänaval sündinud kassipoegi, kellele tuli hakata õpetama tubast elu ja inimestest arusaamist. Palju neid pisikesi oli või mis nende nimed olid, kes seda enam meenutada jõuab. Igatahes sai Julius oma tööga suurepäraselt hakkama, kõik pisikesed said sotsialiseeritud ja uutesse kodudesse üle antud. Abitreeneri töö kõrvalt jõudis Julius ka ennast arendada, õppis head läbisaamist lastega ja pererahva rõõmustamist viisakate kassitrikkidega. Julius arendas peensusteni välja oskuse tähele panna kaaslaste meeleolu ja pakkuda lohutust või meelelahutust. Juliuse pingutused said vääriliselt kroonitud – täna elab Julius peres, kus vaja kasvatada väikest tüdrukutirtsu, leevendada pereema päevaväsimust, jagada pereisa tugitoolispordihuvi.
Superstaar, Juliuse viimane kasvandik, veetis oma lapsepõlve ühes tehasehoones. Kui kasse abistavad inimesed sealse koloonia harutamisega algust tegid, siis andis Superstaar edeva etenduse igaühele, kes vähegi vaadata tahtis. Ilus venesinine kasukas masinaõliga täiendavalt läikima löödud, silmis kaval läige, hüüdis iga jupike Superstaarist – aidake mind! Superstaar andis endale hästi aru – elu tehases ei ole turvaline, elutee võib jääda ootamatult lühikeseks, toidu ja aseme pärast tuleb igapäevaselt võidelda. Superstaar aga unistas teistsugusest elust. Ja nii lasi Superstaar ennast kinni püüda, läbis kannatlikult kõik vajalikud protseduurid ja asus Juliuse käpa alla kodukassitarkusi omandama. Inimestega samas ruumis viibimine oli algul hirmutav, aga Juliuse julgustusel sai inimesi tundma õppida. Hoiukodu pererahvas sai mõnusalt naerda, kui Superstaar keset hoogsat jooksumängu inimesi märgates paigale tardus ja ülimalt imestunult neid imeloomi vaatama jäi. Superstaari uus kodu jätkab sealt, kus Juliuse töö pooleli jäi –rohkesti paisid, süleshoidmist, hellitamist, meelitamist, kiitmist, ja ühel ilusal päeval on Superstaar tõeline perelemmik, lahke, uhke ja armastusväärne.
Hoiukodu aga ei jää tühjaks ja juba on järgmine abivajaja sisse kolinud. Anname talle võimaluse end sisse seada ja siis korraliselt ise esitleda.
No comments:
Post a Comment