Hei, kas keegi on seal? Mis toimub? Tahan ennast esitleda, aga ei tea, kas auditooriumit on?
Aga alustan siis – mina olen Mummuke, no nii kokkuleppeliselt. Sest tegelikult ma ei tea, kes ma olen. Ma kukkusin. Kukkusin tõsiselt. Ilmselt päris kõrgelt. Kukkumise tagajärjel ei mäleta ma midagi oma endisest elust. Oma pererahvast. Oma kodust. Ma ei tea isegi, mismoodi ma välja näen. Teie näete mind, jah? Aga mina ei näe ei ennast ega teid. Ja ma ei tea isegi seda, kas ma ei näinud juba enne kukkumist midagi või on nägemise kaotus kukkumise tagajärg – keeruline olukord, jah?
Vaevalt ma taevast kukkusin, aga maapinnale jõudsin ma Läänemere tee kandis. Head inimesed korjasid mu üles. Nüüd olen hoiukodus. Algul olin väga hirmunud ega tahtnud hetkekski üksi jääda. Hoiukodu pererahvas pidi mind 24/7 süles hoidma, vastasel juhul kippusin hüsteeriliselt nutma. Nüüd hakkab olukord vaikselt stabiliseeruma. Kuna ma ise ei näe, siis kuulan hoolega, mida hoiukodu pererahvas räägib ja proovin olukorrast pilti kokku saada. Üldiselt hinnatakse mind viisakaks loomaks. Toidukausi leian eksimatult. Liivakasti leian ka eksimatult. No ega nende kahe tegevuse jaoks ju nägemist eriti vaja ei olegi. Tundub, et saan päris sirgelt käidud ja suuremate takistuste otsa ei põrku. Diivanile saan ka ja sealt maha ka.
Kui olin hoiukodus mõne päeva olnud ja ümbritseva enam-vähem ära kaardistanud, tundsin ühel hetkel oma vahetus läheduses midagi uut – kassilaadset, jah? Ja oligi teine kass, Nastja nimeks. Kuulsin inimesi rääkimas, et Nastja on hea ja abivalmis loomake, kes tuli teisest hoiukodust mulle seltsiks ja silmadeks. 
Nende silmadega muide on natuke naljakas olukord – võibolla ma siiski näen juba natuke. Nastja on must pikakarvaline iludus, jah?
Vahepeal käisin kliinikus ka. Seal mind uuriti, tõsteti ja venitati ja tunnistati enam-vähem terveks. Hammastega mõned probleemid. Kõrvadega mõned probleemid. Kasukaga mõned probleemid. Ja vanusega mõned probleemid – mõtleks vaid, veterinaar pakkus vanuseks kuni 10 aastat – vanamutt, jah? No aga kiita sain ka ja kõikide lahendatavate probleemide vastu ravi.
Aga on probleeme, mida veterinaar ei ravi – ma olen ju kodune kass, kellegi lemmikloom, diivanikaunistus ja tudupadi. Kus on see kodu, kus minu magamisase nüüd tühi ja toit kuivab kausis? Kus minu pererahvas, kas nad otsivad mind ja muretsevad minu pärast ja igatsevad mind taga? Hea inimene, Sinu silmad ju näevad, Sa oskad lugeda ja kirjutada ja helistada – vaata minu pilte, kas olen ehk mõne sinu tuttava pere lemmikloom? Või olen Sinu enda lemmikloom? Palun aita mind koju tagasi..........
Teie Mummuke
Mummukese hoiukodu ootab kõnesid telefonil 55573444 ja kirju aadressil triinusaum@hotmail.com
No comments:
Post a Comment