Kuigi olen vaid kõige tavalisem tänavakass, siis võtan siin blogis eeskuju teistest kassidest ja esitlen end ise. Ehk kasutades ühe suure kirjamehe sõnu – ma teile kirjutan, mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin?
Sündisin ja kasvasin Lasnamäe tänavatel. Kuna see ei olnud just meeldiv aeg, siis väga ma seda meenutada ei taha. Kui olin väike ja nunnu, siis mõni memm ikka jäi minu lähedale seisma, haletses mind ja poetas oma kotist mõne toidupalukese. Need on ilusad mälestused. Kui juba suurem olin ja paljunemistsüklisse sattusin, siis pidin järjepanu alistuma ümbruskonna isaskassidele. No oli nende seas nii hulkurkasse kui ka tõelisi tõupuhtaid härraskasse, aga lõpuks oli see kõik kui maailma vanima elukutse pidamine..... mitte just kõige meeldivamad mälestused.
Ühel ilusal, st sombusel ja sajusel talvepäeva märkasin tänaval üht naist kasside transpordipuuriga. Ja kui siis puur maha pandi ja selle uks avati, astusin ma pikemalt mõtlemata puuri sisse ja peaaegu tõmbasin tagumise käpaga puuriukse kinni ka. Ega ma ei teadnud, millesse ma end segan ja mis edasi toimuma hakkab. Aga uskuge – ma olin nii väsinud tänavaelust, õhus juba aimatav kevad oli mu ärevaks teinud ja ma ei tahtnud enam olla üks tõmmata-tõugata kassivare.
Ja siis selgus, et olin puuri astudes tõmmanud õnneloosi. Sattusin sooja tuppa suurde puuri, kus puuri ees askeldas kena vanem proua ning asjatasid kaks kassi. Siis oli vahepeal mõnetunnine sügav uinak, millest ärgates leidsin oma kõhu pealt väikese operatsioonihaava ja sellega kaasneva teadmise – üks tsüklilisus minu elust on jäädavalt kadunudJ.
Seal puuris oli tore – perenaine rääkis minuga, telekas näitas päevauudiseid ja jutusaateid (kust ma muidu teaks nii keerulisi sõnu nagu operatsioon, paljunemistsükkel, transpordipuur), toidukauss täitus regulaarselt ja kaks kohalikku kassi olid ülimalt mõistlikud sellid. Asi sai ainult toredamaks minna – õige pea lubati mul liikuda kogu korteris ja eraldati magamiskoht perenaise voodis. Elu nagu lill – või kuidas kassid ütlesid? Elu nagu konserv?
Ühest asjast ma aga aru ei saa – need teised kassid ronivad perenaise sülle, lasevad end tõsta ja paitada. Nurru löövad sealjuures ka kõvasti. Mina löön ka nurru, aga inimese puudutusest küll mingit mõnu ei tunne. Tulevikus peaks selle asja ikka ära õppima. Olen ju kõige tavalisem kass. Tänase päeva seisuga siis tubane linnakass.
Vaatan aknast välja ja näen suurt kivilinna. Sinna tänavatele ma enam tagasi ei ihka. Aga vabadust tahaks küll. Telekast tuleb üks tore saade – „Sõida maale!“. Vaatan seda igal võimalusel väga hoolega ja püüan aru saada, kuidas seda sõitu korraldada. Sest olen otsustanud – tahan sõita maale ja tahan elada kõige tavalisema kassi elu – maakassi elu.
Tavalise kassi kahte olekut olen kogenud – tavaline tänavakass ja tavaline toakass. Nüüd tahaksin olla tavaline maakass. Kui Sul on vaja maale üht kassi, kes saaks elada omatahtsi nii toas kui õues ja kelle paitamine ja süllevõtmine ei ole Sulle kinnisidee, siis kirjuta mulle. Tulen hea meelega ja rikastan Sinu elu.
Ja saladuskatte all, et Sa teaksid - kõige tavalise juures on mul erakordselt ebatavalised kollased silmadJ
Sinu Säde
No comments:
Post a Comment