Simona kevade- ja koduootel

Simona on sügisest saadik MTÜ Kass ja Pojad hoiukodus, õdusas katusealuses korteris Nõmme mändide all. On pehmed pesad magamiseks ja laiad aknalauad linnuvaatluseks, on lahke hoiuperenaine, kuid väikese karvakera hing ihkab enamat – päris oma kodu, kus lõplikult ankrusse heita. Kodu, kust Simona sügisel kaotsi läks ja Mustamäe majade vahele seiklema sattus, on pöördumatu minevik. Uus kodu on väga-väga oodatud ja et kodupakkujad teaksid, mida Simonal pakkuda on, laseme tal endal rääkida.

„Algul, kui Nõmmele kolisin, olin ikka väga apaatne ja tüdinud, ei tahtnud sülle, ei tahtnud mängida. Aga kui aru sain, et sisse tuleb end seada pikemalt, siis võtsin end kokku ja hakkasin suhtlema. Inimesed kasutavad rääkimiseks erinevaid sõnu, kasse arvatakse mõttetult näuguvat. Selle väärarusaama murdmiseks olen nõuks võtnud hoiuperenaisele selgeks teha, et kass suudab end häält tehes täiesti arusaadavaks teha. Vahel ma lobisen niisama, rääkides päeva jooksul akna taga toimunust või lõunauinaku ajal nähtud unenäost. Vahel pärin linnauudiste järele või uurin, kas õues on juba kevade hõngu tunda. Eks ole tore jälgida hoiuperenaise nägu, kui ta tähelepanelikult mu juttu kuulab. Ja nalja saab, kui mina küsin vihma kohta, perenaine ega räägib mulle kesklinna liiklusummikust. Ühe asja olen ma aga suutnud hoiuperenaisele selgeks õpetada – see on konservi serveerimise palve. Alustan leebelt ja meelitavalt, kui aga konservikarpi piisavalt kiiresti kapist välja ei võeta, muudan oma tooni nõudlikumaks. Tavaliselt saangi oma tahtmise ja hoiuperenaisel on ka hea meel, et ta kassi kõnet mõistab. Aga ega elu  ja suhtlemine ainult konservi ümber ei keerle. Igasugustes kassimängudes olen ma osav (ärge vaadake, et ma selline ümmargune olen, enamus minu kogust on kohev kasukas), vahel saab ikka vaibad kortsu joostud, mänguhiired maha murtud ja pallikesed voodi alla veeretatud. Kui kuskilt õnnestub leida mõni paelajupp või paberinutsakas, siis võin nendega lustides keele vesti peale ka joosta. Oma igapäevase pai-noosi järele ronin ikka ise sülle, kus siis nurrun ja sõtkun ja väljendan igati oma heameelt.  Voodis magamise olen ka selgeks õppinud – alustasin nagu algajad ikka jalutsist ja olen välja jõudnud padjani. Vahel juhtub, et pean mõned päevad üksi kodus olema. Kõik eluks vajalik on olemas, alt naabrite juurest kostub vahel ka raadio või koera haukumine, kassi parim sõber uni on alati võtta, nii et saan päris hästi hakkama. Kui aga hoiuperenaine koju jõuab, haagin ennast tundideks takjana tema külge, miilustan ja jutustan ja nurrun kõrvulukustavalt. Eks inimesel on ju ka raske kassi juurest ära olla. Olen aru saanud, et nii nagu kass vajab paitamist, vajab seda ka inimene, mõlemal on ühtemoodi mõnus ja lõõgastav.

Kui ma ütlen, et tänaval kogetud on möödunud jälgedeta, siis ma petan. Oli seal mis oli, ei hakka sellest rääkima, see aga on muutnud mind natuke ettevaatlikuks. Kipun äkilisemate liigutuste ja valjemate häälte peale kibekiirelt peitu pugema. Ja kui meile võõraid satub, siis istun eemal ja jälgin pingsalt.

Annan endale aru – praegune kodu on ajutine, on hoiukodu. Mulle meeldivad inimesed väga ja ma tahan olla inimese sõber. Tean, et ma ei kiindu kergelt, kui keegi aga tahab minu usaldust võita, siis on see võimalik. Ei oskagi valida, kas mulle meeldiks olla üksiku vanainimese kass või lastega pere lemmik. Ühte tean kindlalt – teisi kasse minu ideaalmaailmas ei ole, tahan olla ainuke, tahan endale saada kogu tähelepanu. Ma luban, see egoism ei ole miinus, vaid pluss.

Teie Simona“

Kui kellelgi tekkis soov Simonaga tuttavaks saada, talle külla minna ja  kodu pakkuda, siis palun helistage telefonil 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.