Kismet läks koju

Jõulude paiku meie hoole alla jõudnud Kismetil on imetore uudis - Kismetil on nüüd kodu ja pere ja väike perenaine. Kismet sündis tänavakassi pojana, aga tubane elu sobis talle esimestest hetkedest suurepäraselt, inimesed tundusid usaldusväärsed. Kismet on järjekordne näide sellest, et kass on koduloom, loodud elama inimestega koos, et sündimine tänaval ei määra kassi iseloomu.

Hoiukodus õppis Kismet kiiresti, et voodi on magamiseks, aknalaud õue-elu uurimiseks, toidukaussi tekib alati toitu juurde, mänguasjad on ajaveetmiseks ja meelelahutamiseks. Kismeti jaoks on oluline kontrollida olukorda - tulijad võetakse uksel nurrudes ja silma pilgutades vastu, minejad saadetakse ukseni ja antakse kaasa  pisike musi kasvõi põlveõndlasse.

Kogu oma hoiukodu-elu jooksul ei teadnud Kismet, et ühes kenas soojas ja armastust täis kodus elab väike tüdruk, kelle südamesoov on kass. Pere esimene eelistus oleks olnud väike kassipoeg, kuid kohtumine Kismetiga kustutas kõik eelistused. Kui kass, siis kindlasti Kismet:) Kuidas teisiti saakski, kui Kismetis on kõik olemas - korralik  triibuline kasukas kelmika vestiga, valged sokid,  manisk ja näomask. Head kombed ja mängulust. Vajadus inimeste läheduse, helluse ja hoole järele.

Soovime Kismeti väikesele perenaisele ja kogu perele kõike kõige paremat kooselus Kismetiga. Kismet on kass, kes väärib vaid parimat ja kes vastu pakub samuti vaid parimat. Vaadake neid silmi -on ju nii?