Detsembris 2012 on siin blogis tehtud Mikko kohta esimene postitus, millest võib lugeda, et kolmekuune kassipoeg susiseb ja turtsub ega arva inimestest midagi head. Aga lugeda saab ka seda, et kassipoiss jääb siiski äraootavale seisukohale ja on süles juba nõus ka inimsõbralikkust ilmutama. Mõned kuud hiljem, aprillis 2013, saime juba kirjutada - Mikko läks koju. Võtsime Mikko tookord kaasa kassinäitusele ning kallistav ja süles miilustav Mikko jäi silma ühele vahvale perele. Oh seda kaalumist ja mõtlemist, peresisest läbirääkimist ja arutamist....
Peres oli juba kass Miisu, puudu oli aga just Mikko-sarnane kallistaja.... Kui näitusel etendas Mikko esimest armastajat ja hoidis käppadega hoiukodu perenaisel ümber kaela, siis igapäevane Mikko oli hoopis suur ringijooksja ja mängulõvi. Nii puudus meil garantii, kas kallistamine kodus jätkub. Kes aga ei riski, see teatavasti ka ei võida ja nii sündiski otsus panna Mikko proovile ning saata uude koju.
Mikko kodust saabus äsja selline kiri: "Meil läheb väga, väga hästi ja Mikkost on saanud pere kõige mõnusam tegelane. Ta on nii super sõber, et sõnadesse on seda raske panna. Me siiani aina nunnutame ja täname, et ta meie perre tuli. Kõige suurem sõber on tal meie 6a Mia, keda ta nii väga hoiab ja algusest saati. Hommikuti on lausa rituaal, kus ta poeb Miale kaissu ja no kirjeldada seda lihtsalt ei anna, kuidas ta kallistab ja paitab siis Miat. Vahel tundub, et ta polegi kass :) Temal on hoopis teistsugune iseloom kui Miisul. Koos on nad vahvad. Madistavad nii, et karvu lendab ja siis jälle magavad teineteise kaisus."
Kirjaga olid kaasas pildid, mis kirjutatu tõepärasuses kahelda ei lase ja millest on lausa puust ja punaseks tehtult näha - Mikko on parim:)
Meil on jätkuvalt hea meel, et ühest täiesti tavalisest mustast kassilapsest on kasvanud täiesti erakordne KASS, kass mitte ainult suure algustähega, vaid läbivate suurtähtedega. Kuigi pere kirjutab, et Mikko ei olegi justkui kass...
No comments:
Post a Comment