Sõpradel külas

Koduta kasside aitamisele pühendunud inimesed  ütlevad vahel - ei oleks midagi selle vastu, kui see "töö" lõpeks. Kiisudega tegelemine, eriti murekiisude osa, annab nii palju toredaid emotsioone, toidab hinge (muredest täna ei räägi), et sellest ilma jääda justkui ei tahaks. Aga teist otsa pidi - kui maailmas ei oleks ühtegi koduta, tänaval sündinud,  kodust kaotsi läinud või muidu hädas kiisut, paneks kassi-inimesed rahulikult käed rüppe, suleks hoiukodude uksed ja oleks rahul. Seda rahulolu-võimalust siiski ei paista. Ja nii on hea teada, et kassidest hoolivaid inimesi on palju, et erinevaid abiorganisatsioone on palju ja et need inimesed omavahel hästi läbi saavad.

Kelmiküla Kassijaam, kasside peatuspaik teel koju, hoiab koos  kassidest hoolivaid tegusaid inimesi. Muidugi ka kasse, kes erinevatel põhjustel koduootel. Tore oli neil külas olla. 

Kingikotis oli mõnus "aiaga maja", kassi-ja kalapiltidega vaip, peotäis mänguhiiri. Kassijaama valdavalt must-valge kassipere oli esialgu reserveeritud - ei näi külalised sellised, kes tuleks kodupakkumistega. Tõesti, kodupakkumisi meil kingikotis ei olnud, aga ehk on tibake abi koduleidmisel ka sellest blogipostitusest. Kassijaama kassid on tõeliselt ilusad, suured uhkemad ja väärikamad, väiksed lõbusamad ja väänikumad, mõni mamsel ka natuke ettevaatlikum, mõni isand kontrollivam. Igal oma iseloom, igal oma lugu ja oma ootused. Kassijaama blogis on kõigi kohta kenad jutud-pildid, ei hakka neid dubleerima, huvilistel võimalus ise tutvuda ja väikesesse hubasesse hoiukodusse oma silmaga kasse kaema minna.

Külalised toovad ikka majja teistsugust meeleolu, milles kiisudki tavapärasest erinevalt käituma hakkavad. Kaunis Triinu vaatas "aiaga maja" üle, tunnistas selle kõlblikuks ja seadis end aiakeses mõnusasti pikutama. Külaline asus Triinut paitama, sest tore oli näha, et kingitus kiisule meeldib. Paikäsi liikus, jutt jooksis, kui ühe hetkel ütles üks hoiukodu perenaistest - huvitav, tavaliselt nähvab Triinu peale kolmandat paid juba käpaga:) Ei tahtnud Triinu käpaga vehkida, tahtis veel paisid ja lubas üldse edaspidigi paim kiisu olla. 

Ka suur kassi-ja kalapiltidega vaip tõmbas kõvasti tähelepanu, kes katsus ettevaatlikult käpaga, kes nuusutas, kes proovis küüsi teritada, kes rullis end, kes lihtsalt kõndis üle, kes pikutas. Kiisudele meeldiva uued ja huvitavad asjad, kui neil veel on ka lisaväärtus mõnusa küljealusena ja käpasoojendajana. Sest seni, kuni ei tule õiget kodupakkumist, peavad ju kiisud end mõnusalt ja turvaliselt tundma. Olgu Kassijaam pealegi ainult ajutine kodu, iga kiisu tunneb end seal olulise ja väärtuslikuna - et siis päris oma kodus olla julge ja enesekindal, olla selline, nagu üks õige kodukass on.

Iga kassi südamesse on olemas tee, iga kass soovib sügaval sisimas olla inimese sõber. Kaunitar Dionne, kes väidetavalt ei lahku kunagi oma koogikarbi-pesast, haakis küünte külge kingituseks toodud mänguhiire ja seda tasakesi edasi-tagasi liigutades lubas - varsti-varsti kogun julgust ja tulen koos teistega jalutama, õpin inimestest rohkem rõõmu tundma.

Külaskäigust Kassijaama jäi hinge soe ja hea tunne. Hea on teada, et inimeste südames on soojust ja tegudes hoolimist. Hea on teada, et hättasattunud kiisudel on pääsevõimalusi. Ja kindlasti on olemas usk, et igale kiisule tuleb kord see õige ja ainus kodupakkumine.