Tuesday, December 22, 2015

Rahulikke ja rõõmsaid Jõulupühi soovides



Taas on sulgumas üks aastaring. On aeg vaadata tagasi ja meenutada olnut. On ka aeg teha plaane tulevikuks. MTÜ Kass ja Pojad loeb kokku kassid, kes lõppeval aastal meie hoiukodudest läksid oma koju, hakkasid kodukassideks, kes said oma esimese päris kodu ja kes said uue, õige ja lõpliku kodu. Elu on üks suur õnnemäng, vahel võidad, vahel kaotad. Tähtis on uskuda ja loota, olla avatud, osata anda ja olla tänulik.

Meie väike mittetulundusühing toimib tublisti, kuid ilma abita ei saa me kuidagi. Häid, abivalmis inimesi on meie ümber palju. Inimesi, kes on valmis oma kodu-uksed hoiukoduna avama, aidanud transpordiga, teinud rahalisi annetusi, meie hoiuliste käpakäigule lihtsalt kaasa elanud, mõelnud häid mõtteid, soovinud edu ja kordaminekuid. Koos oleme suutnud aidata abivajajaid.



Soovime rahulikke ja rõõmurohkeid Jõulupühi ja kõigi soovide täitumist uuel aastal meie endistele hoolealustele ja nende peredele, meie koostööpartneritele ja toetajatele.

Monday, December 21, 2015

Ida läks koju. Tiiger läks koju.

Aastalõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. Sama hästi kui olnu meenutamiseks sobib see aeg uute asjade ettevõtmiseks. Meie hoiukassidel ei ole midagi selle vastu, et aasta lõpetada juba uues kodus, päris oma kodus. Teed selleni on erinevad, loeb aga tulemus – õnnelik kass ja õnnelik kodu.
Ida, kevadel tänavakassi lapsena sündinud tagasihoidlik kiisuneiu, mängis kokku päkapikkudega ja läks uude koju varajase jõulukingina. Sussi sisse teda muidugi ei peida ja kingitusena teda ei võeta (sest loomi ju ei kingita). Kass, justnimelt must kass, oli selle pere poegade suur ja sügav soov. Pere pesamuna meisterdas kassiootuses valmis korvitäie mänguasju. Igahommikune pudrukõrvane oli jutt kassist, oma kassist. Nüüd on Ida selle pere päris oma kass. Ida, kes hoiukodus elas koos ema, oma õdede-vendade ja perekassidega, on harjunud, et tema ei pea olema esimene, kõige tähtsam. Nii läks tal mõni päev aega, enne kui ta päriselt aru sai, et nüüd käib elu nii, nagu tema seda tahab – toidukausi juurde on oodatud ainult tema, paikäed on valmis paitama ainult teda, kogu tähelepanu on tema päralt. Ida, kes hoiukodus kippus varju hoidma, saab nüüd valla lasta oma tegeliku olemuse – hellitusi nautiva kassineiu kõik tundevarjundid.

Tiiger, kes ise endale hoiukodu kauples, proovides korrusmaja trepikoja ees iga möödujaga kaasa minna, oskas õigesti valida. Nimelt selgus, et kodu, mille Tiiger hoiukoduks valis, on tegelikult õige päriskodu. Eks selle arusaamani läks natuke aega, sest perekassiga oli enne vaja suhted paika saada, pereisa teise kassi vajalikkuses veenda. Hoiukodu hoidis meid Tiigri käpakäiguga  pidevalt kursis. Hoiukodu kirju lugedes ja pilte vaadates jätsime targu osa infot avalikult jagamata. Tundus kuidagi keeruline otsida kodu kassile, kes püüab poolest kerest saadik vette sukeldudes akvaariumist kalu, kes istub köögilaual lihalõikamist kontrollides, kes magab merisea puuris, kes lubab taksikoeral oma kõrvataguseid pesta.  Eks iga kodu seab oma kassile omad kindlad piirid, kehtestab reeglid. Meile tundub, et Tiiger saabki ainult niimoodi käituda ja Tiigri pere just selliselt käitumisest aru saab, sellest rõõmu tunneb.


Meie suur ja siiras tänu Ida ja Tiigri uutele kodudele.

Friday, December 18, 2015

Külalisesineja

Muidu räägime ikka kassidest. Kodu-ootel kassid, kodu leidnud kassid. Mitte et meil muude loomade vastu midagi oleks. Seekord siis on erandlik postitus, erandlik esitletav.

No uskumatuid asju juhtub ilmas. Nagu see lugu Häädemeeste kandist – inimesed kolisid ära ja koer(!) jäeti maha. Koer, truu ja hoolas loomake, ootas oma kodu juures päev päeva järel, et pererahvas naaseb. No-jah….

Optimismi ja rõõmsa meelega saab aga igast asjast üle – nii on heade inimeste juures kostil ja koduootel üks vahva krantsike. Nooremapoolne isane, väikest kasvu, näiteks võrreldav mopsi või taksi pikkusega, pikemate jalgadega. Kutsu on armas, väga rahulik ja väga-väga kuulekas.


Kui kellelegi selline vahva sõbramees vajalik on, kirjutagMare.Pihel@ttu.ee .

Tuesday, December 1, 2015

Edwardi lugu

Meie postkasti saabus järjekordne abipalve. Südamlik ja hooliv. Lugu järgmine – Tallinnas Sikupilli asumis on liikunud mõnda aega must-valge kassipoiss. Tugevama saju ajal otsib varju keldriakna külmal plekil, muidu lebab võimalikult kerra tõmbunult haljasalal muru varjus. Kass on kartlik, hoiab distantsi paari meetri jagu, pakutud toidupalad neelab ahnelt. Meile kirjutaja on kassi paar kuud toitnud ja temaga kontakti otsinud, kuid kass ei luba ikkagi ligi, ei lase puudutada, ei usalda inimesi. Kirjutajal on raske päevast päeva kohtuda ootust täis rohelise silmapaariga, sest kassi koht ei peaks olema tänaval, lahendust kirjutajal aga pakkuda ei ole. Kirjutaja oleks juba ammu kassi kinni püüdnud ja endale koju viinud, seda takistab aga tema väikese elamise ainuvalitseja 10-aastane kassidaam, paras türann. Kirjutaja on püüdnud otsida abi, levitanud infot fb-s, suhelnud erinevate abiorganisatsioonidega. Lahendust aga ei paista. 



Meie väikese mittetulundusühingu võimalused on kasinad. Meie vabatahtlike kodud on hoiukodudena maksimaalselt kasutusel, meie tuttavad ja tuttavate tuttavad kõik läbi uuritud ja võimalusel kaasatud. Seega iga uue abipalve saame töösse võtta vaid siis, kui kassi leidja veidigi kaasa aitab. Või kui kassi leidja on varasemalt kasside abistamiseks  panustanud. Nii selgitasime ka seekord kassi leidjale, et saame aidata, kui tema samuti pingutab. Siinkohas tuleb meie peategelase loo vahele teha väike kõrvalepõige. Edwardi leidja kirjutab nii: „Suvel oli mu hoole all kassipere, ema koos viie pojaga. Pojad on tänaseks pooleaastased ja heades peredes, pean nendega sidet. Ema Mann jäigi meile, kuna ta on nii inimpelglik loomake, kelle sotsialiseerimiseks pidanuks kuid vaeva nägema ja temaga koos elama. Selleks aga puudub võimalus, kuna maamaja, kuhu Mann ise tuli ja oma pojad tõi, on siiski ainult suvemajana kasutusel, 100-aastane maja, seal ei kannata talvekuudel elada. Nii jäigi, et Mann on meie poolmetsik majahaldjas, kellele rehetuppa penoplastist soe pehmelt vooderdatud talve-elamine tehtud ja kellele üle päeva süüa käime viimas. Mann ei ole unustatud maamajja, tema uudistavaid silmi ja karvast nägu on alati suur rõõm näha. Muidugi on Mann steriliseeritud, kiibitud ja vaktsineeritud. Mulle vähemalt tundub, et ka Mann ise on sellise elukorraldusega rahul, kuna soe turvaline pesakoht koos söögi-joogiga on alati olemas ja tal on vabadus põllu hiiri jahtida või omi kassiasju ajada.“

Saime aru, et Edwardi leidja on kasside aitamisele käe andnud ja Edwardi lugu saab meie looks, proovime aidata nii palju kui meie võimuses. Edward, omadele Eddy, saab oma nimiloo meie blogis, aitame korraldada arstiabi, tutvustame kassi igal võimalikul moel ja proovime otsida talle kodu.

Esimene koheselt lahendamist vajav küsimus oli hoiukodu leidmine. Kassi olukorrast ajendatuna võtsime kõige mustema stsenaariumi – kass on metsik, allumatu, tema sotsialiseerimine ei pruugi kunagi õnnestuda. Seega esmalt oleks vaja hoiukodu, kus kass ei peaks inimestega palju kokku puutuma, kuid saaks võimaluse korralikult välja puhata, samas saaks anda ussirohu ja teha muu parasiiditõrje, et valmistuda vajalikeks veterinaar protseduurideks. Esimesele hoiuetapile võiks järgneda hoiukodu, kus sotsialiseerimiseks tõeliselt professionaalsed oskused, miks mitte ka teised kassid ehk siis tegemist võiks olla mõne suure abiorganisatsiooni kassitoaga.

Kui kassi leidja oli algul täiesti kindel, et tal ei ole mingitki võimalust Edwardi majutamiseks, siis asja arutades ja kaaludes saabus selgus – seal samas maamajas on Edwardi esmavajadusteks kõik olemas. Mannile käiakse ju üle päeva toitu viimas, nii saab ka Edward vajaliku. Vajaliku toidu ja peavarju, aga ka rahu ja vaikuse ja turvalisuse. Kuna nii ei ole hoiukodu võimalus ka kuidagi ajaliselt piiratud, langes ära vajadus otsida järgmisteks etappides kokkuleppeid.
Edasine toimus juba kiiresti – järgmisel õhtul oli püüdmispuur üleval, soojendatud konservi palakesed tähistasid teeb puurini ja püütud Eddy oligi. Sõit maamajja läks väga rahulikult. Maamajas oma toas seadis Eddy end sisse kõrgel kapi otsas – ohutus kauguses, kuid ometi kõigest ülevaadet omades. Enne, kui Eddy varjuda jõudis, toimetati vajalikud tõrjeprotseduurid, millele kass allus väga rahumeelselt ning mõned vargsed paid võttis samuti rahuga vastu. Edward lasi endaga toimetada, ei olnud krampis ega ehmunud, kuulas tähepanelikult ja tema ärevust väljendasid vaid alustassisuurused silmad. Kui mõni päev hiljem oli aeg kliinikusse sõita, ei tekitanud kassi transpordipuuri paigutamine mingit probleemi – kass sülle ja puuri, puuriuks kinni. Ka kliinikus käitus Edward viisakalt, lasi arstil on igast kandist uurida ja kontrollida. Ja meie must-must stsenaarium langes kolinal kokku – Edward on kindlasti olnud kodukass, kes inimeste lähedust hinnata oskab ja käitumisreegleid teab.
Kohe ootab Edwardit taas käik kliinikusse, seekord siis  kastreerima ja kiipima. Kuna kiisu natuke lonkab, tehakse ka röntgenuuring. Põhjaliku ülevaate saavad hambad ja igemed, mis tänavaelus veidi kannatada saanud. Samuti on tellitud iluprotseduurid – Edwardi pikakarvalisest kasukast pusade eemaldamiseks on otstarbekas ajutuselt kanda lõvisoengut.  
Edward teeb esimesi samme teel tagasi kodukassiks. Anname talle aega välja puhata, kosuda ja küll siis tuleb ka aeg usalduse tekkimiseks. Esialgu harjub Eddy tubase eluga 100-aastase maamaja vaikuses, vaatab aknast saabuvat talve, nakitseb toidukausi ääres ja proovib taas magada pehmes pesas. Küll peagi saabub päev, kus Eddy on valmis suhtlema, on valmis unustama tänaval veedetud aja, on taas kass nagu kodukass ikka.


Rohkem infot Edwardi kohta saab telefonil 5200442. 

Monday, November 16, 2015

Anni lugu

Ma tean Annist palju. Kuid kindlasti ei tea ma kõike. Kuidas olekski võimalik teada, mis toimub ühe väikese triibulise kassi peas, mis on temaga erinevates olukordades juhtunud, mis ja kuidas on tema käitumist mõjutanud.
Ma tean, et Anni oli umbes aasta vana, kui Ravi tänavalt Loomade hoiupaika sattus. Koduta kass, keda keegi ei oota, taga ei otsi. Juhtus olema aeg, kus Kasside Turvakodu võttis oma hoole alla kümnete kaupa hoiupaika sattunud sõbralikumaid kasse. Annil oli õnne sattuda sellesse valikusse ja nii sa temast Kasside Turvakodu elanik. Mõnda aega elas Anni suures kassitoas koos mõnekümne kassiga. Sõbrustas teistega, jagas nendega pesasid ja toidukausse, mängis ja tundis end tubastes oludes päris mõnusalt. Mina mäletan teda alatihti aknalaual olevas pesas pikutamas, alati nõus paitamise peale nurru lööma. Anni oli alati kohal, kuid mitte kunagi esiplaanil – Anni oli selline täiesti tavaline väike triibuline kass. Lihtsalt kass.
Viis aastat tagasi tuli Annile kodupakkumine. Kaaluti asja nii ja naa, pere tahtis ühele kassile kodu pakkuda, kassi aidata. Otsiti kassi, kes oleks malbe ja leebe, tuleks sülle. Puudus küll varasem kassipidamise-kogemus, kuid olemas oli tahe ja soov kassiga koos elada. Mäletan esimesi telefonikõnesid, natuke imestav-küsivaid. Kuid imestamiseks oli ka põhjust – Anni, kes turvakodus eelistas pehmel padjal põõnutamist, osutus kodustes oludes tõsiseks mängulembiks. Anni  lemmikmänguks sai suurel kiirusel ringi tormamine, startides ühe toa aknalaualt ja finišeerides teise toa aknalaual. Jooksuga kaasnesid kuristavad ja näuguvad hääled ja Anni tundis liikumisest suurt lusti. Rääkisime uue koduga mitmeid kordi ja tundus, et kuigi ootused olid pisut teistsugused, oli kodus kõik hästi.
Kõik oli hästi kuni selle suve lõpuni, kui sain Anni kodust taas telefonikõne. Seekordne kõne oli täis kurbust ja ängi, nõutust ja arusaamatust. Anni käitumine oli muutunud selliseks, et pere ei osanud enam edasi minna. Edasi koos Anniga. Sündis otsus minna edasi ilma Annita. See otsus on Anni pere väga isiklik ja väga raske otsus, aga see on lõplik ja selle tulemusel on Anni tagasi Kasside Turvakodu.
Me kõik peame tegema elus otsuseid ja sageli ei saa otsuseid teha kõikide osapooltele parimal viisil. Parimatest sõbrannadest saavad vaikivad eirajad. Armastajatest vihavaenlased. Vanemad jätavad lapsi maha. Sageli ei tähenda see, et tunded oleks surnud, vaid seda, et mingil põhjusel ei ole need tunded enam kõige tähtsamad.
Me ei tea, mis tegelikult Anni käitumist muutus. Võime reastada hiljutised sündmused ja otsida sealt seoseid. Me võime proovida, kuid kas me sellega tõele lähemale saame? Anni pere kolis suuremasse korterisse rohelises elurajoonis. Anni lubati järelevalve all rõdule. Ühel hetkel kasutas Anni juhust ja põgenes vabadusse. Ta tuli või toodi küll iga kord tagasi, aga need äraolekud läksid järjest  pikemaks. Kinnist rõdu-ust rünnati jõuga või istuti ukse ees ja kräunuti kõvasti ja järelejätmatult. Tundus, et Annit oodatakse kuskil ja välja mittelubamine oli kui kõige süngem vangistus. Protestiks vabaduse piiramise vastu hakkas Anni eirama liivakasti. Kuna Annil on probleeme hammastega, siis võeti ette käik arsti juurde – valides selleks Loomade Hoiupaiga kliiniku. Kliinikus käitus Anni täiesti pööraselt – hammustas, küünistas, rabeles, võitles kui elu eest. Kas Annile tuli tõesti meelde, kuidas ta mitu aastat tagasi sealsamas kliinikus seisis küsimärgi (õigemini koma) all – armu anda mitte surmata. Midagi läks Anni psüühikas niivõrd paigast ära, et kodune elu muutus võimatuks. Anni oli pahur ja justkui tige inimeste peale.

Küsisin Anni perelt, milline oli tavaline kodune Anni. Pere kirjutab nii: „Ega temast sellist sülekassi ikka ei saanud, kes ise sülle kipuks ja nurrus ta ka haruharva. Sülle võtmisel oli ta rahulikum, kui ise püsti seisin või temaga koos ringi liikusin, istudes pani kohe sülest jooksu.  Aga sellele vaatamata tundus ta oma eluga rahul olevat. Päris tihti ta sõtkus käppadega, mis peaks ju rahuolu märk olema minu teada. Alati tuli ta uksele vastu, kui keegi koju tuli ja hõõrus jalgade vastu. Hommikul wc-sse ka alati kaasa ja nurus paitamist.  Akna peal istudes jälgis ta linde ja plagistas hambaid, just nagu tahaks neid ära süüa. Kui jooksma hakkas, siis ikka üle terve korteri suure kiirusega ja ühelt aknalt teisele hüpates (meil oli päris palju vaba pinda). Vahel käis voodis teki all magamas, siis kui üksi kodus oli (seda ka uues elukohas alguses). Autoga talle üldse sõita ei meeldinud, kräunus haleda häälega.  Algul proovisime teda nädalavahetusel suvekodusse minnes kaasa võtta, aga seal ta pani ka kohe jooksu. Pärast otsisime mitu päeva enne, kui üles leidsime. Proovisime ka traksidega jalutamas käia, aga sealt pani ka kohe plehku. Nii ta toakassiks jäigi. Üldiselt oli ta hästi rahulik ja leplik. Aeg-ajalt ikka arglik, kui midagi tavapäratut oli, näiteks arsti juures.“.
Kogu sellest loost saame teha järelduse – Annile sobiks kodu, kus saaks omapead väljas käia, kus Annil on võimalus valida, kas põõnata toas pehmel padjal või luusida looduses, nuusutada tuuli, püüda liblikaid, olla vaba.
Inimene võib ju olla teinud kassist kodulooma, aga kas ka kodustatud looma? Või oleme kassid hoopis vangistanud? Loomulikult ei saa kass käia vabalt seal, kus ei ole turvaline, kus on autod, koerad, kurjad inimesed. Aga seal, kus on turvaline – seal võiks ju kass elada sellist elu nagu kass aegade algusest – käia omapead.

Anni oleks õnnelik ja rõõmus kodus, kus oleks turvaline omapead väljas käia. Otsime koos talle sellise kodu. Anni on kass parimas eas, tal on ees veel pikk elu – anname talle võimaluse elada nii, nagu talle meeldib?

Anni kodu-pakkumised on oodatud telefonil 5038083


Tuesday, November 10, 2015

Sissi läks koju. Lorenna läks koju.

Sissi hoiukodu vajas paaripäevast pausi ja Sissi kolis selleks ajaks teise hoiukodusse, kus perenaiseks fotograaf. Ja mitte lihtsalt fotograaf, vaid Kassifotograaf suure algustähega. Me oleme siin tähele pannud, et eriti häid kassipilte tegevad inimesed on ise ka nagu natuke kassid, kuidas muidu saab nii täpselt tabatud kassides olulisim – salapära? Ootamatult selgus, et selle asemel, et uues kohas peitud pugeda, vaatas Sissi huviga fotoaparaadiga toimetamist ja sai ruttu selgeks, et pisut poseerimist tuleb ainult kasuks. Nii siis sündisid imeilusad fotod meie imeilusast kassipreilist. Fotod rändasid muidugi kiirelt internetiavarustesse, sealt edasi kodudesse ja nii ka koju, kus vaba kassikoht.

Kodus Soome lahe teisel kaldal vaatasid Sissi pilte pereema ja pereisa ja 15-aastane perepoeg. Küllap viskas pilgu arvutiekraanile ka perekass, suur ja karvane maine cooni mõõtu isand. Kassi arvamus jäi esialgu teadmata, kuid inimesed otsustasid ühiselt – väike ja vilgas Sissi võiks tulla nende perekassiks. Nii võttiski Sissi ette merereisi ja suure sammu uude ellu



Meie loo moraal ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meie loo  moraal on hoopis see, et iga kass väärib perekassi tiitlit, väärib kodu ja armastust. Kui meie võimuses on koduta kasse kuidagi aidata, siis kasutame ära kõik võtted.
Meie sügav tänu vanapaarile, kes Sissi suvilate vahelt üles korjas ja meie juurde toimetas. Tänu hoiukodule ja fotograafile. Tänu inimestele, kes Sissi oma kodukassiks võtsid.


 Tõesti – reegel ei ole selles, et paar klantspilti avavad kõik uksed. Meil on Lorennast vaid esimestel hoiukodu-päevadel tehtud paar klõpsu, kust vaatab vastu natuke pulstunud kasukas ja veidi hirmunud pilguga kassihakatis. Levitasime Lorenna lugu ja otsisime talle kodupakkumisi, kasutasime hoiukodu kiidusõnu leidlapse kiirest kohanemisest. Kodupakkumisi oli päris palju, aga kõige paremaks ja sobivamaks osutus taas kodu teispool lahte. Lorenna on nüüd keskealise paari lemmikloom. Lorenna on pereliige, keda hoitakse ja hellitatakse, kelle järgi oma tegemisi seatakse ja käike planeeritakse. Lorennale on ostetud hunnik mänguasju ja pehme pesa, et lemmik end mugavalt tunneks ja igavlema ei peaks. Lorenna on väike kavalpea, magama poeb inimeste juurde voodisse, ei jäta kasutamata ühtegi võimalust süles nurrumiseks ja paide nautimiseks. Vallatused, mängutuurid ja väikesed krutskid on Lorenna päevade tavaline sisu. Et selle juures pererahvas lihtsalt ümber käpa keeratud saab, ei pane nagu tähelegi.


Lorenna teekonnale hüljatud kassipojast tubliks kodukassiks aitasid kaasa väga paljud head inimesed, meie suur ja siiras tänu neile. Tänu hoiukodule, kes hirmunud kiisukesele kiiresti turvatunde tekitas ja kodukombed selgeks õpetas. Tänu inimestele, kes Lorenna oma kodukassiks võtsid.

Tuesday, November 3, 2015

Leitud tiiger


Keila külje alt Leholast leitud tiiger. Muidugi ei ole tegemist loomaaiast plehku pannud eksootilise kaslasega, vaid täiesti tavalise koduse tiigriga. Kodu on selle kassi puhul küll suure küsimärgiga – selge on see, et Tiigril oli veel mõni aeg tagasi olemas täiesti korralik kodu, kus talle õpetati kõike, mis kodukass oskama peab. Tiigril on laitmatud liivakastikombed, harjumus magada voodis ning arusaam, et kass laua peal ei käi.

Aga ikkagi – leitud Tiiger. Ilus tume triibuline kassipoiss, vanust viis-kuus kuud. Terve, tugev, puhas. Tiiger „tekkis“ eelmisel nädala Lehola kortermajade juurde, algul ootas kannatlikult uste ees, hiljem hakkas vägisi inimestega kaasa kippuma, proovis autodesse pugeda.

Leidja võttis Tiigri endaga koju kaasa, käis loomakliinikus kiipi kontrollimas, kleepis ümbruskonna täis leidmiskuulutusi, jagas infot netis. Kõik, mis kassi omanike leidmiseks on võimalik teha, oleks justkui tehtud. Mida aga ei ole – ei ole seda inimest, kelle oma Tiiger veel nädalapäevad tagasi oli.


Leidja saab Tiigrit hoida paar nädalat, sest pere eakas kassiproua seab piiranguid. Taksikoer, kes uustulnuka peale algul täitsa pöördesse läks, otsustas õnneks kiiresti ümber,  lubab Tiigri oma toidukausist süüa ja peseb lapsukesel pärast näo ja kõrvatagused puhtaks.
Kui Tiiger tõesti kodust kaotsi on läinud, siis peaks tema omanik kiiresti-kiiresti välja ilmuma.  Kui aga kaotsiminek ei olnud Tiigri enda teha?




Kui keegi Tiigrile järele ei tule, vajab Tiiger uut kodu, alternatiivina head hoiukodu.  Kaslaste taltsutajad – palun andke endast teada.


Tiigrist rohkem infot saab telefonil 56911381.

Monday, October 26, 2015

Maia läks koju, Ruben läks koju. Marta läks koju


Näitusepuuris
Oktoobrikuu kaks kassinäitust tõid meile kolm kodupakkumist. Eelmisest pühapäevast alates kannavad austavat kodukassi nime Maia, Ruben ja Marta.





Maia uues kodus
Maia võlus oma tulevast pererahvast malbe ja tasakaaluka olemusega. Kuigi näitusemelu on päris häiriv, oskas  Maia kodupakkujatele silma jääda ja armsaks saada. Kodu võttis mõned päevad järelemõtlemiseks ja siis veel mõned päevad vajalike tarvikute ostmiseks. 
Hoiukodu perenaine ise viis Maia uude koju ja veendus, et Maia vastuvõtmiseks on tehtud kõik võimalik ja enamgi veel. Oleme saanud Maia kodust ka juba uudiseid, pere on väga rahul ja õnnelik. Eks natuke hirmutav ole üksinda, ilma emme ja õdede- vendade toeta, vahel tuleb nutujoru, päev-päevalt läheb asi aga paremuse poole. Maia perenaise arvates on Maia väga südamlik kass.

Pärjatud Ruben
Rubeni kodupakkumine tuli päris lihtsalt. Olime Rubeni Cleopella näitusel kodukasside kategoorias võistlema pannud, eesmärgiks mitte kassi pärjata, vaid tõmmata inimeste tähelepanu koduta kasside probleemidele. Eks see tõstis natuke Rubeni eneseteadvust ka, et tal nii tähtis töö teha on. Kohtunikeringide vaheajal uudistas Ruben erksalt inimesi, kes meie laua juures peatusid. Kes seda enam teab, kas esmalt märkas Ruben kahe koolipoisiga peret või oli pere see, kes Rubenit märkas. Kontakt sai loodud, Ruben sai puurist välja ja poiste sülle, ja algasid läbirääkimised. Perel oli kindel plaan kassi võtta, nüüd jäi arutada ainult detailid. Ega teised kassid väga valikusse ei tulnudki, tundus, et pikaninaline isane triibik kuulub loomulikult selle pere juurde. Pereisa jäi kõige kauemaks äraootavale seisukohale, kui aga tuli juttu kratsipuude olulisusest, mõistis pereisa, milline lust saab olema Rubenile pesade, treppide ja jalutusriiulite meisterdamine. Pere käis meie laua juures mitmeid ringe, samal ajal käis Ruben kohtunike juures. Esimene koht, kolmas koht. Kästi teisel näitusepäeval kindlasti tagasi olla. Leppisime perega kokku, et Ruben on neile broneeritud ja et nad võivad Rubenile järele tulla pühapäeva õhtul. 
Pühapäeval kogus Ruben taas ringivõite ja muid kohti ka. Pärast viimast ringi kutsusime pere Rubenile järele, juba avanes transpordipuur ja juba hakkasime Rubeniga hüvasti jätma. Kuid näitusekorraldaja peatas meid – Ruben on veel natuke vajalik. Ja siis saabus suur hetk – kohtunikelaua tagant hüüti üle saali – palun tuua Ruben kohtunike ette, Rubenile kuulub parima kodukassi tiitel. Otse kohtunikelaualt anti Ruben väikestele omanikele üle. Klaasist kujuke, rosetid, toidukotid, au ja kuulsus – kõik see on Rubenil olemas, kuid me oleme kindlad – Ruben valiti ikka sellepärast, et ta on ütlemata armas, sõbralik, lustlik ja hooliv kass.  Ruben on kass, kes oskab olla tänulik parima eest, mida kass vajab – oma kodu ja oma pere.

Nora lastest kolm on uutes kodudes, teel sinna poole on Nora ise, väike must Ida ja triibik Reti. Huvi nende vastu on, ääriveeri on ka kodupakkumistest juttu olnud. Kuid lõplikku otsust veel ei ole. Seega huvilised – vaadake neid nupsukesi ja mõelge, kas neile on teie kodus vaba kassikohta.

Näitusekülastajate seast tuli kodupakkuja ka Martale, meie Kriimu esiklapsele, kõige tublimale ja tragimale. Kiitsime Martat, sest Marta on kiitmist igati väärt. Lisaks asjalikule toimetamisele kodus oskab Marta ka tööl käia, mitte et ta tõesti tööl käiks, aga ta oskab kontoriruumis kenasti käituda.


Meie suur ja sügav tänu näituste korraldajatele. Meie kummardus peredele, kes meie hoolealustest oma kodukassid tegid.

Monday, October 19, 2015

Murri ja Täpi lugu

Kaks nädalat tagasi saime sellise abipalve. Mure on muidugi suur, aga lugeda sellisest erakordset kassist oli hingekosutav. Kiri oli selline:

Väike emme Murr
„Tere, armas Kass ja Pojad pere!

Kirjutan murega kahe väga toreda ja armsa kassikese pärast, kes elavad hetkel minu ema juues maal.
Kuidas kiisud meieni jõudsid ja miks me neile päriskodu pakkuda ei saa....
Lugu algas nii, et tegime augusti alguses Vargamäe lähistel "Isuri eepose" etendusi ja elasime samal ajal nädalakese Rummusaare puhkelaagris. Sinna tuli kohe esimesel õhtul üks kõhn, aga kena kassike. Ta oli erakordselt seltsiv ja sõbralik ja ilmselgelt väga näljane. Kuna olen nö kassiinimene (mulle nad lihtsalt väga meeldivad), siis otsisin talle maja pealt süüa. Kassike sõi kõhu täis, aga ära ei läinud. Käis mul järgi ja justkui tahtis midagi "öelda" :-). Mingil hetkel tundus mulle, et ta kustub mind kaasa. Läksingi. Tema saba püsti  mööda kruusateed aeg ajalt näugudes ja üle õla vaadates ees ja mina järgi. Kuni ta teelt kõrvale pööras (ise jälgides, et ma ikka järgi jõuaksin) ja tee ääres olevate suurte maakivide vahele kadus. Nii uskumatu kui see ka minu jaoks hetkel tundus, aga kassike tõi mu oma pessa, kus tal oli paarinädalane poeg (silmad olid juba lahti)....
Tüdrukunupsik Täpp
Nii me siis seal siis kokku leppisime, et kui ära lähen võtan nad kaasa ja leian neile kodu.
Nimeks said nad esialgu Murr (emakass) ja Täpp (kassipoeg).
Tõimegi kassikesed enda juurde maale, andsime head toitu ja hoolt ja hellust. Maal elab suveperioodil minu juba üsna eakas ema, kes nad oma hoole alla võttis.
Nii emakass kui kassitüdruk on ülisõbraliku loomuga mänguhimulised vahvad tegelased. Emakass tundub olevat ise ka üsna noor.
Mõlemad kassid on kiibitud, passidega ja emakass ka steriliseeritud.
Nüüd on mure, et ema soovib maalt linna kolida ja kiisudele oleks vaja leida mingi muu ajutine või päriskodu, et kassikesed ei jääks hulkuma.
Meil endal aga linnakodus juba on kass, kes enda territooriumile teisi loomi ei lase (järele proovitud).
Nagu juba öeldud, on need kassid väga inimsõbralikud ja lustlikud - tõeliselt vahvad ja inimestega suhtlevad tegelased.
Loodan südamest, et leiame neile hea kodu või kodud.
Tänud kaasa mõtlemast
ja rõõmsaid värve sügisesse soovides, Kadri.“

Proovisime kasse tutvustada möödunud nädalavahetustel kassinäitustel, jagasime pilte ja telefoninumbrit. Ka Kadri on usinasti koduotsimisega tegelenud. On mõned võimalikud hoiukodupakkumised, ka kodupakkumistest on ääriveeri räägitud, aga veel ei midagi kindlat. Meie suur soov on kassikesed koos uude koju saada. Nad on lihtsalt lahutamatud – kuigi kassilaps on juba päris suur, siis teevad nad kõike koos – jooksevad, mängiva, söövad, magavad. Kassiema Murr on ju ise alles lapseohtu ja oma pisikesele rohkem vanema õe kui emme eestJ


Hea lugeja, kui Murri ja Täpi lugu Sind puudutas ja Sinu kodus oleks vaba kassikohta, palun võta ühendust Kadriga telefonil 5202205 või kirjuta kadri.karula@gmail.com või kassjapojad@gmail.com.

Tuesday, October 13, 2015

Saage tuttavaks - Sissi

Saime äreva telefonikõne – suures suvilapiirkonnas on ühe maja juures juba teist nädalavahetust näha väikest kassipoega. Kiisu tuleb inimeste juurde, nurrub, lubab pai teha, sööb ahnelt. Puhas, viisakas – ilmselt kellegi kodune kiisu. Endine kodune kiisu? Naabrite küsitlemine ei anna tulemusi, keegi ei tea kassilapse kohta midagi.


Oleme saanud just ühe lubaduse pakkuda hoiukodu väikesele kassipojale. Ongi nii, et kui on abipakkumine, siis tuleb kohe ka abipalve. Kassipoja leidjad olid algul päris tõrksad, kui palusime neil kassike mõneks päevaks enda hoole alla võtta, aga lõpuks tulid meie päästeplaaniga õhinal kaasa ja transportisid pisikiisu meile otse kätte.

Kassilaps veetis pool päeva kontoriruumis, jäädes inimestele nähtamatuks. Siis järgnes käik loomakliinikusse. Pisikiisu oli küll natuke hirmunud, kuid kui veterinaar hakkas tema kasukat läbi vaatama, tuli kuuldavale nii vali nurr, et laua ääres seisjad kõik naerma hakkasid. Kassike tunnistati igati terveks ja puhtaks. Kõrva taga olevast pusast leidis arst juba paranenud haavakese - kas oli kassile liiga teinud mõni loom või lind, jääb teadmata.

Edasi läks sõit juba hoiukodusse. Et väike hoiuline end kuskile ära ei peidaks, seadsime talle pesa suurde näitusepuuri. Nii on võimalik ka kontrollida, et kiisu ikka korralikult liivakasti kasutada oskab. Kiisu viskas end pessa mõnusalt pikali, seadis peakese pesa äärele ja jäi üksisilmi hoiuperenaist uudistama. Nii nad sinna kahekesi jäid.

Kassike, paneme talle esialgu nimeks Sissi, on väga huvitava välimusega. Algul tundub, et tegemist on tavalise halli triibikuga, kuid siis paistab pruunika laiguke pealael ja seljal, üks jalgadest on kollane, teine hall. Küllap peidab see kasukas veel mõnegi krutski. Seda kõike kroonib ilmekas nägu ja kaval silmavaade.

Sissi asub hoiukodus Mustamäel ja rohkem infot tema kohta saab telefonil 5038083.

Saage tuttavaks - Lorenna

Saime kirja oma endiselt hoiukodult. Kirjas oli tõsine abipalve ja nii, nagu me ei jäta hätta ühtegi kassi, kes kunagi meie kaudu uude koju läinud, nii proovime alati ulatada abikäe inimestele, kes meid on aidanud.
Kiri ise kõlas nii: „Kirjutan suure murega nelja kiisupoja pärast, kes on jäänud saatuse hooleks. Sõbranna maakohas on naabrimehe kassil neli kaunist poega, arvatavasti umbes kolme kuu vanused, ilmselt kevadised kassipojad. Ema nendega ei ole, ilmselt saanud rebase või mõne muu metslooma läbi hukka. Naabrimees ei hooli kassidest, ei toida neid. Nii ongi pisikesed kolinud sõbranna õue, leides peidupaiga kõrvalhoone all. Kassid on küll toidetud, kuid juba on külm ja õues kassid talve üle ei ela. Ma tean, kuidas sügisel nende hoiukodudega kitsas käes on. Hetkel ise hoiukoduks olla ei saa, kaks endist tänavakassi ja väike beebi teevad olukorra keeruliseks. Aga süda ei anna rahu ja muretsen nende pisikeste pärast nii hullult. Saan aidata asjadega, toiduga, rahaga, transpordiga, kodude otsimisega, kui vaid keegi hoiukodu pakuks.“


Meil oli võimalik pakkuda hoiukodu ühele väikesele. Teised võttis enda hoole alla Pesaleidja. Meie hoiukodusse sattus imeilus kassitüdruk, pikakarvaline, helehallis kasukas õrnoranžid laigud. Hoiukodu väike perepoeg oli usinasti ametis hoiulisele nime otsimisel ja temalt sai kass nime – Lorenna. Esimesel päeval kirjutas hoiukodu nii: „Väheke kartlik tegelane on, aga pai saab teha ja õnnestus korra sülle võtta, kus paitamisest isegi nurruma hakkas.“

Päästeoperatsioonist on möödas kaks nädalat. Lorenna on parasiidivaba, vaktsineeritud, kiibitud ja registrisse kantud. Vabast looduselapsest on saanud inimeste lähedust hindav väike hurmur. Olemas on ka kodupakkumine. Nüüd jääb üle vaid oodata seda päeva, mil Lorennast saab tõeline kodukass, koduga kass. 

Lorenna ja tema õdede-vendade lugu näitab taas, et koos suudame aidata, et inimesed on tegelikult hästi hoolivad ja abivalmis. Meie tänu kõigile, kes selle pesakonna hea käpakäigu pärast muret tundsid.

Friday, October 2, 2015

Veel Kriimu triibulistest

Marta
Meie vahva suvilakassi Kriimu enda elu ja tema viimase(!) pesakonna elu on kenasti korraldatud, kuid ühe erandiga – Kriimu kõige tragim ja tublim, esiklaps Marta on veel kodu-ootel. Marta on Kriimu väike koopia ja kuna me teame Kriimut kui äärmiselt tublit kiisut, head hiirepüüdjat,  puhtuse ja korra armastajat, siis on arvata, et Martast tuleb samasugune korralik kodukass.


Marta hoiukodus on mõne kuu vanune imik ja Marta on tubli lapsehoidja. Vana Keldi legendi järgi on kõik triibulised kassid, kellel M täht otsa ees, Neitsi Maarja erilise eestkoste all. Laudas, kus Jeesus ilmale tuli, tõi samal ajal pojad ilmale ka üks triibuline kiisu. Kui Jeesuslaps nuttis, olevat Maarja palunud loomi lapsukest rahustada. Kõik loomad proovisid, aga kellelgi ei õnnestunud. Siis hüppas triibuline emakiisu Jeesuslapse hälli, keeras ennast kerasse ja hakkas lapsele nurrulaulu laulma. Jeesuslaps rahunes ja jäi magama. Maarja aga kinkis tänutäheks kõigile triibulistele kassidele otsa ette märgi M - Maarja kaitse all.


MTÜ Kass ja Pojad osaleb lauluväljakul 10. oktoobril  klubi Jessy kassinäitusel ja 17.- 18. Oktoobril klubi Cleopella kassinäitusel. Kui loetud päevade jooksul Martale kodupakkumist ei tule, siis saab lauluväljakul Martaga lähemalt tutvust sobitada. Samuti on kohal linnakassi Nora lapsed Reti ja Ruben, Maia ja Ida.

Marta kodupakkumised on oodatud telefonil 56668525.

Nora ja tema laste kodupakkumised telefonil 56669098. 

Tuesday, September 22, 2015

Tervitused Narvast

Tervitused küll, aga mitte rõõmusõnumiga, vaid abipalvega. Millegipärast on elu selline, et kes abikäe kord ulatanud, selle juurde tuleb abivajajaid järjest veel ja veel. Narvas on kenad inimesed, kes koduta kasside abistamise oma südameasjaks võtnud. Selle loo peategelane sattus samuti nende teele. Nagu ikka tekkis kassipoeg mitte millestki, kui ühel hetkel istus ta kortermajade vahel lillepeenras ja nuttis kõva häälega. Ilmselt on tegemist koduse kassilapsega, keda aga keegi taga ei otsi. Kassipoiss on tänavaelus ka juba kannatada saanud, tema sabas on kaks murdu, mis kassi ennast küll ei sega, aga võiks ju siiski olemata olla. Kassilapsel on vanust 4-5 kuud, ta on hell ja õrnake, vajab palju tähelepanu ja hoolt. Kassilapsel on esmane olemas, hoiukodus on turvaline ja hea, kuid päriskodu on ikka parem.


Kodupakkumised on oodatud meiliaadressil jevgenia.hvedossjuk@gmail.com

Monday, September 14, 2015

Suvekuude kokkuvõte


MTÜ Kass ja Pojad läks suurele puhkustehooajale vastu järgmise „pagasiga“ - suvilakass Kriimu oma nelja triibiklapsega, must linnakass Nora oma kahe must „orientaali“ ja kolme tähnik-triibikuga, rüütel sinises kasukas, hüljatud Ruudi, kaks emata jäänud helehalli kassilast, ja muidugi meie pikema-ajalised asukad – Coco ja preili Pirtsu. Seitseteist koduootust. Seitseteist hingekest, kes väärivad vaid parimat.  Täna saame teha suurepärase kokkuvõtte – üle poole neist kiisudest on täieõiguslikud kodukiisud.

Kriimu
Kriimu läks koju. Meie vabatahtlik, kes Kriimu kohale viis, kirjutab niimoodi: „ Uues kodus on väga head tingimused – suur ja uhke vana talumaja, eemal suurtest teedest ja tsivilisatsioonist, terve hektar tarastatud koduhoovi, mida jagada kahe suure noore koera ja kahe eaka isase kassiga, lahke pererahvas ka. Seal taluhoovis tundus, et just siin ongi kasside maine paradiis ja ma oleks väga rahul, kui Kriimu suudaks kohaneda. Seal olid kõik nii sõbralikud, eriti koerad - nad tahtsid kohe lausa sülle tulla.“. Pere otsis endale tublit hiirepüüdjat, sest perekassid olevat selleks liiga mugavadJ Hoiukodus treenis Kriimu hoolega, et suvilakassina omandatud oskused jahti pidada ikka tugevad oleksid – igal päeval jalutuskäigult saabudes tõi Kriimu pererahvale ja oma pisikestele imetlemiseks oma jahisaaki – hiiri ja suuri putukaid. Kriimu ei ole kunagi varem kodukass olnud, kuid hoiukodus kohanes ta tubaste oludega kiiresti. Uues kodus on Kriimu valida, kas elada rohkem toas või rohkem õues. Soovime südamest, et Kriimu leiab oma koha ja rolli ja toob sellesse peresse palju rõõmu. 
Osvald ja Gustav
Juba oleme saanud ka toredaid kodu-uudiseid – Kriimu on kolinud pererahva voodisse, küsib paisid ja käitub nagu üks kodukass ikka.

Osvald ja Gustav läksid koju. Kriimu pojad on uues kodus koos ja selles peres igavust ei tunta. Üks kassipoeg on tore vaadata, kaks aga on juba etendus. Pererahvas on poistega väga rahul, rõõmu on nendest palju ja väikesed pahandused kuuluvad ju suureks kasvamise juurde.

Miuka läks koju. Kriimu pesakonna ainuke tüdrukuke broneeriti peaaegu sünnihetkest. Näuksi oodati pikisilmi ja tal on täita tähtis ülesanne – taasluua kodust hubasust, mis sai kannatada eelmise perekassi lahkumisega. Näuks on  vahva tegelane, vahel tundub, et hing on tugevam kui ihu. Kui ta piisavalt kiiresti sihtkohta ei jõua või küllalt osavalt mänguasja ei taba, teeb ta kummalisi näuksuvaid häälitsusi – millest ka tema vahva nimi on tulnud.


Ruudi läks koju. Ruudi endine perenaine otsustas siiski, et ta ei saa kassi välismaale kaasa viia ja kõige parem on kassile uus kodu otsida. Õige pea andis hoiukodu teada – Ruudil on kodupakkumine olemas. Ruudi kohanemine ei olnud väga kerge, väikese kassikese jaoks on ju keeruline jääda ilma oma inimesest, siis juba harjumuspäraseks muutuvast hoiukodust. Lõpuks siiski kõik laabus ja Ruudi rõõmustab oma vahvate näoilmete ja niisama-nunnu-olemisega uut pererahvast.

Puhh


Puhh läks koju. Tema on musta linnakassi Nora esiklaps, kõige tragim ja suurem. Puhh läks kaaslaseks meie endisele hoolealusele Ruule. Kassipoisid said kiiresti sõbraks ja karta on, et nende korterinaabritel on sageli mõtteainet – kes suudab nii kiiresti ja nii suure müdinaga ringi joosta.

Miki ja Minni





Miki ja Minni läksid koju. Kaks emata jäänud helehalli kassilast leidsid endale esmalt suurepärase hoiukodu, kus neid hoiti ja hellitati ning pasteediste näppude ja kõdistavate suletuttidega kiiresti nende ettevaatlikkus ja inimpelgus võideti. Hoiukodu perenaine sai rikkamaks väärtusliku kogemuse võrra – päästa kaks kaitsetut loomahakatist. Kui proua algul kahtles, kas ta hakkama saab, siis kahe kuu möödudes teadis ta kassilaste kasvatamisest kõike. Miki ja Minni uues kodus jätkub nende sotsialiseerimine ja õige pea rõõmustavad pererahvast ujedate kassilaste asemel eneseteadlikud noored kassid, kelle jaoks on inimene kõige olulisem sõber.

Coco läks koju. Otsisime seda kodu väga, meie vabatahtlikud ja toetajad kaalusid oma koduste kasside arvu suurendamist Coco võrra. Austusest ja tänutundest Coco senise hoiuperenaise vastu tahtsime leida parimatest parima kodu. Ja siis see õnnestus, Coco uus perenaine kirjutab endast nii: „Mul on kogemus metsikute ja käitumishäiretega kassidega, olen naabruskonna hulkurid ära lasknud kastreerida ja osaliselt ka toidule võtnud. Üks minu kodus sündinud perekassidest on ka pisut pelglik“. See kõik annab lootust, et isegi kui Coco otsustab esialgu elada diivani all või kapi taga, et jäeta teda tähelepanuta, vaid jagatakse talle hoolt ja armastust. Küll Coco ühel ilusal päeval ka vastuarmastust jagama hakkab.


Elus on aga ikka nii, et surm ja sünd käivad koos. Meie eelmise suve suurim murelaps Felix lahkus parematele jahimaadele. Kõrvakasvaja ravi nõudis mitut operatsiooni ja kuigi Felix paranes ja taastus kiiresti, rauges lõpuks ka tema jõud. Vahet ei olnud, kas Felixi tervis oli parem või kehvem, tema suurim mure näis olevat perenaise pärast – kas perenaine ikka saab kuulata piisavalt kassinurru, kas tal on ikka kassikaisutamisest küllalt soe, kas paikätel on täiuslikult pehme ja mõnus. Felix oli saja-protsendiline inimesekass. On lausa ime, kuidas ta tänaval üldse hakkama sai, kodus tundus, et ta ei söö ega maga, kui inimesi ei ole temaga. Taas tugevneb teadmine, et kassid tulevad meie ellu kindla eesmärgiga meile midagi õpetada. Nad tulevad, et anda. Meil ei jää muud üle, kui tänulikud olla. Jää hüvasti, hea Felix!

Friday, September 11, 2015

Turule! NOPi Gurmeeturule!

Meie hea koostööpartner kohvik NOP korraldab taas sügisese gurmeeturu juba sel laupäeval. MTÜ Kass ja Pojad esindus on kohal ja pakub müügiks koduköögi moose-kompotte. Tule tee ost meie heategevusmüügilt ja aita meil koguda raha koduta kasside ravikulude katteks.














Meie hoidised said viimase lihvi hiidkass Harald Pintselsaba valvsa pilgu all.  Haraldil on olnud õnne – kodutuna sündinud, kuid nüüd täieõiguslik ja hoitud-armastatud kodukass. Haraldi sõnum kõigile headele inimestele – anna oma panus abivajavate kasside  aitamiseks J

Thursday, August 27, 2015

Coco


Ka meil juhtub vahel, et tee on püsti ees ja mõistlikku lahendust ei paista. Meie kaunitar Coco on kaks aastas hoiulisena resideerinud kena malbe tütarlapse kodus. Hoiuperenaise ja kassikese vahel on tekkinud väga usalduslik suhe ja me kõik lootsime tasahilju, et sellest hoiukodust saab päriskodu. Aga - hoiuperenaine on noor ja hakkaja ja teda ootab ülikool välismaal. Ja Cocot ootab uus (hoiu)kodu – mure ainult selles, et me veel ei tea, kus see asub.



Tutvustame Cocot nii – tänavaelu karmust tunda saanud kassike liigub millimeetri kaupa lähemale oskusele taas usaldada ja armastada inimest. Suurest vajadusest füüsilise kontakti järele, pai järele, nühib Coco end perenaise pilgu all mööda mööblinurki ja uksepiitu, püherdab põrandal ja diivanil, demonstreerib oma ümarat kõhtu ja kumerdab paivaevas turja. Iga karv Coco kasukas hüüab – aita mul hirmust üle saada, puuduta mind, hellita mind. Kui Cocol on eriti hea tuju, siis on paikätel kõvasti tööd – aga paitamise aja ja koha valib tõesti ainult Coco ise.

Ärasõidujuttude juurde kirjutab Coco hoiuperenaine nii - minuga on Coco sõber, peaaegu nagu täitsa kass juba - kätte võtta ikka ei saa, aga muidu on selline paimaias ja tahab suhelda.





Saatsime oma superfotograafi Reet Sau Coco juurde fotojahile. Koos piltidega saime ka kirja, milles Reet annab teada, et esmalt tundus talle, et kass on lukus ja pildistamisest ei tule midagi välja. Siiski tasa ja targu toimetades sündisid imelised pildid. Kindlasti jättis Reet meile saatmata need võtted, kus Coco nn kohal ei olnud. Aga ka siin avaldatutest saab aimu, et usaldamine ja suhtlemine ei ole Coco tugevam külg. Inimeste jaoks on psühholoogid, aga kasside jaoks? Nii väga tahaks aidata…




Oma isepäisusest hoolimata on Coco täiesti korralik kodukass. Kui fotograaf suutis mõne tunniga Cocoga sideme luua, siis on see võimalik ka igal teisel inimesel, kes ise vähegi kassi endas tunneb.

Me ei taha Cocole kodu, kus ta nukralt nurgas peaks konutama, me ei taha teda lihtsalt kuskile hoiule anda, ära paigutada. Me tahame talle kodu, kus on olemas kassi-hingega inimene.



Me oleme Coco imelisele hoiuperenaisele ülitänulikud. Ja kindlasti oleme talle võlgu selle, et me leiame Cocole väga hea uue hoiukodu või pärus kodu. Ka tahaks asja korraldada nii, et hoiuperenaine saaks ise uue (hoiu)koduga suhelda ja Coco üle anda. Aeg aga jookseb...






Hea lugeja, palun vaata neid selgeid ja tõsiseid silmi Coco ilusas näos, mõtle ja kaalu – kas saad meile appi tulla? 



Lähem info telefonil 5038083

T