Päevaks, mil meie hoole alla sattus TTÜ juurest sõiduteelt
väike must kassilaps, olime saavutanud hoiukoduks hakkamise kokkuleppe ühe
noore perega. Nii oli meil hoiuline ja hoiukodu. Kui neid kokku viima
hakkasime, saime suure ja meeldiva üllatuse osaliseks. Nägemata väikest
abivajajat, teadmata midagi tema vanusest, soost, välimusest, vajadustest, oli hoiukodul
otsus valmis – kui kass tuleb üle nende koduläve, siis tuleb ta juba nagu
perekass.
Kassilaps sai nimeks Ruudi. Tundub, et see kodu
oligi ilma Ruudita justkui vaid maja – sest öeldakse ju, et kodu ilma kassita
on lihtsalt maja. Ruudi pere kirjutab nii – „Ruudi elab väga, väga hästi, on peremeheks
ja bossiks kujunenud. Teeb kassilapsele omaselt palju pättusi, aga samas poeb ka tuduajaks
perele voodisse kaissu. Pilte on Ruudist raske saada, kuna ta on kogu aeg
liikvel ega püsi purgiski paigal. Või siis magab - mustast kogust ei jää ju häid
pilte. Oleme „lapsega“ väga rahul - tahtsimegi just sellist isepäist kratti
endale. Pere päevakava dikteerib boss Ruudi – päevasel uneajal viskavad ka „lapsevanemad“
pikali ja naudivad rahu ja vaikust kuniks Ruudil und on :).“
Meil on Ruudi pärast väga hea meel. Soovime Ruudile
ja tema perele õnnelikku ja rõõmurohket kooselu.
No comments:
Post a Comment