Seadusest. Aga mitte ainult.

Loomakaitseseaduse ütleb - kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ega leida talle uut omanikku, tuleb läbi viia looma eutanaasia. Loomaomaniku kindlakstegemise alguse ja eutanaasia läbiviimise vahel peab olema vähemalt kaks nädalat.  Loomatauditõrje seadus ütleb - omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada; kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist.

Nii selged ja kiretud sõnad. Kõik vajalik oleks justkui reguleeritud. Kohustused jagatud. Õigused tagastud. Aga tegelikult?

Kohalike omavalitsuste rahastatud varjupaigad ei ole kummist, kui saatuslikud kaks nädalat on täis, vaadatakse iga looma kui muidusööjat. Ja kui loomake ei ole supersõbralik, peent tõugu või atraktiivse välimusega, saabub karm tõehetk ja veterinaar võtab süstla….

Täna ei jaksa kirjutada sellest, kuidas on võimalik, et kodukassidest saavad ühtäkki hulkuvad, omanikuta koduloomad. Ei jaksa mõelda, kuidas inimene, kes on oma kassi hoidnud ja hellitanud, ühel hetkel enam kassist ei hooli. Jah, kaotsiläinud kodukasse otsitakse ka taga, pakutakse leiutasu, aga kui paljudest ei tunne keegi puudust. Vaadake kasvõi Loomade Hoiupaiga, Tallinna linna lepingupartneri kodulehte – enamus neist kassidest on ju kodukassid, kellegi armsad nurrikud. Kui paljudele tegelikult omanikud järele lähevad?

Internetiavarustes elab suur kassisõprade kogum ning infot liigub seal igasugust. Jagatakse rõõmu, aga sagedamini siiski muret ja abipalveid. Ühest sellisest abipalvest sünnibki tänane lugu.

Ühe kohaliku omavalitsuse rahastatavas varjupaigas (nimesid ei nimeta, sest samasuguseid olukordi tuleb ette kõikjal ja varjupaik on tegelikult sundseisus) on kohal uued kassid, kes külma ja lume käest kokku korjatud. Kiipimata, omanik tuvastamatu. Ruumi on vähe, raha ei ole. Varasemalt tulijatel on 14 päeva täis. Kohe tehakse otsus… Kassisõprade kogum paiskab internetiavarustesse abipalveid. Kaalukausil on mitme kassi elu…

Meie vabatahtlik teeb kiire valiku ja otsustab anda võimaluse ühele. Meie väike MTÜ ei saa võtta korraga palju kasse, meil lihtsalt ei ole suurt kassituba ja hoiukodudega on teadagi keeruline. Kui aga vabatahtlik ise initsiatiivi haarab, hakkavad asjad liikuma. Kassile saab korraldatud transport, sõit Tallinna poole saab teoks. Hoiukodu ei heitu sellest, et kass ei luba end puutuda, on hirmunud ja stressis. Võimalus tuleb anda. Päästa kasvõi üks elu.

MTÜ Kass ja Pojad saab uue hoolealuse. Esialgu on veel arglik ja kõhiseb, aga esimesed paid on tehtud. Anname talle aega kosuda ja end koguda, siis tuleb nimi ja iseloomustus, esitlemine ja koduotsimine. Alustame aga rahu ja vaikusega, vajadusel korraldame veterinaarabi. Ka üks elu on elu, on väärtus, mis vajab hoidmist. Seadusest hoolimata.