Tõrksa taltsutus

Väike hoiuline hetk enne püüdmist

Meie vabatahtlik märkas Loo alevikus suurte majade vahel mängivaid kassipoegi. No muidugi läheb sellise vaatepildi peale tuluke põlema – kodukassi lapsukesi ei luba keegi niimoodi järelevalveta välja. Järeldus sai olla vaid üks – tegemist on kiisukestega, kellel ei ole peremeest ega peavarju. Natuke uurimistööd ja selgus, et päris omapead kassilapsed siiski ei ole – nendega koos on ka kassiemme. Samasugune koduta ja peremeheta.

Veel natuke uurimistööd ja selgus, et kassipere eest kantakse ka hoolt. Toidutoojaid käis kassipere koduks oleva vundamendiava juurde mitmeid. Seega justkui hoolitakse? Või siiski mitte? Jah, praegu on suvi ja soe ja kassid saavad väljas hakkama. Aga mis saab siis, kui tuleb sügis, talv? Mis saab siis, kui kassilastest saavad täiskasvanud kassid, kes omakorda kassilapsi ilmale tooma hakkavad?

Vabatahtlik võttis nõuks tegutseda. Püüdmispuur seati üles, natuke kannatust ja kavaldamist ning kassiema ja kaks pisikest olidki kinni püütud.  Siit aga hakkavad hargnema tõrksate taltsutamise lood.

Kassiemme läheb puuri. August vaatab jooksik.

Esimene lugu – kassiema. Tundus, et päris pöörane tegelane, nõudis häälekalt puurist väljapääsemist. Esialgne tegevusplaan oli kassiema tervis üle kontrollida, parasiiditõrje teha, steriliseerida. Siis otsustada sotsialiseerimise võimalikkuse üle. Kuid oh imet – kui kassiemme sai oma pisikesed jälle enda juurde, muutus ta leebeks ja lahkeks, lubas pai teha ja käitus üldse enam-vähem viisakalt. Võiks isegi arvata, et tegemist on endise kodukassiga . 

Pisikeste püüdmine. Puuris Kassiabi hoolealune.
Augus ikka jooksik.

Teine lugu – kassilapsed. Vanus orienteeruvalt 3 kuud, mis tähendab seda, et ohutunne ja kaitserefleksid on välja kujunemas. Kuigi inimene on neile seni tähendanud (ka) toitu, on neil ilmselt ka negatiivseid kogemusi ja inimesi nad väga ei aktsepteeri. Väiksemad kassipojad on võimalik kiiresti taltsutada, kuid need siin on juba parajad väänikud ja valmis ohu korral kaitsesse asuma, aga ka ründama.  Üks pisikestest on ema juures ja tundub, et ema hea eeskuju toel hakkab kähisejast ja kähmlejast välja tulema täiesti normaalne kassilaps. Näpu otsast pasteeti, paelajupiga mängimist ja suletutiga silitamist – nendele võtetele ei jaks väike kassipoeg kaua vastu panna ja õige pea tuleb ta ise inimese juurde seltsi otsima. Teine pisikestes on Kassiabi hoiukodus ja arvata on, et seal kasutatakse samu trikke temast kodukassi vormimiseks. Kolmas pisike – tema saatus on kinni kolmandas loos.

Kolmas lugu – inimesed. Nagu öeldud, kasside eluaseme juurde sai üles seatud püüdmispuur ja emme kahe pojaga said kenasti püütud. Kolmas pisike, imeilus hallike, aga millegipärast ootab ja kaalub. Ja selle ootamise teeb talle kergeks keegi, kes arvab, et vabadus on kassile parim. Püüdmispuuri esimene reegel on, et kassidele ei anta süüa ja nad lähevad puuri peibutussööda peale.  Kui aga kõht on kogu aeg täis, ei vaadata puuri poolegi. Aga inimene, kes võtnud nõuks kassi eest hoolitseda, läheb veel kaugemale – hetkeks valveta jäetud püüdmispuur lükatakse ümber ja kassile antakse vundamendiauku toiduports. Kuidas sellist inimest taltsutada? Kuidas talle selgeks teha, et kassil on tänaval ohtlik – isegi kui ta pääseb kurja koera ja halva inimese ja autorataste eest, võib ta rängalt kannatata sise- ja välisparasiitide käes, haigestuda erinevatesse nakkushaigustesse emane kass võib saada hulgaliselt järglasi? Kuidas teha inimesele selgeks, et ilus väike kiisu, kes aplalt pakutud toidupala neelab, ei ole mõne kuu pärast ei ilus ega väike? Kuidas teha selgeks, et niimoodi „aidates“ võtab ta kiisult ära võimaluse elada pikk ja turvaline elu? Kuidas taltsutada sellist tõrksat?

Me ei jäta jonni – proovime seni, kui ka hallike on tänavalt ära. Laseme kassiemmel ja pisikestel natuke veel kosuda ja siis esitleme neid nagu kõiki meie hoolealuseid – nimepidi ja portreepiltidega.