Friday, December 29, 2017

Saage tuttavaks - Lembe

Üks armas, leebe ja lembe kassike on koduta kasside ridu täiendamas. Üks kodu on taas kassita ja üks kass koduta.  Kass on koduta õnnetu. Aga kodu kassita?  Sellistes olukordades loodame alati, et kass on kodust õnnetul kombel jooksu pääsenud. Tegelikkus on tavaliselt teine – lihtne on teha maanteel kassipeatus….
Lembe leidmise kohta asub tõesti suure maantee lähedal haja-asutusega külas Hüüru kandis Saue vallas. Sinna lihtsalt niisama ei satu. Aga Lembe sattus – oktoobri alguses märgati teda esimest korda, sättis end sisse puukuuri ja palus end toita.
Kuna selles majapidamises on kuri kassiemand ja suur õuekoer, kes kasside sõprusest ei hooli, ei saanud pererahvas teha muud kui otsida abi. 

Nii jõudis Lembe meie hoole alla. 
Lembe on oma endises kodus olnud hästi hoitud – kiisuke on heas toitumises, puhta kasukaga, hea tervisega ja steriliseeritud. See tähendab, et kassikese heaolu pealt ei ole rahaliselt kokku hoitud. Seega Lembel on olnud pere, kellel on jätkunud hoolt ja tahtmist kassi eest hoolitseda.

Seega meie esimene üleskutse on – aita Lembe koju tagasi!

Kui Lembe endist pererahvast ei õnnestu leida või kui nad Lembest tõesti ei hooli, siis – paku Lembele kodu!


Täpsem info  telefonil 5038083

Thursday, November 23, 2017

Saage tuttavaks - Isabella

Isabella uues kodus detsembrist 2017.



Isadepäeva eelõhtul juhtus ühes rohelises uusasumis kummaline lugu – kuskilt kostis kassi nuttu. Majaelanikud käisid murelike nägudega ringi, aga nutjat ei leitud kuskil. Kui sama trall jätkus isadepäeval, asusid majaelanikud tegutsema – autode kapotid löödi lahti, vaadati igasse prakku ja nurka. On ju küll neid lugusid, kus kassipojad on pugenud autode sisemusse ja niimoodi ka pikki sõite teinud. Ühe auto sisemusest, peale mõne jupi eest ära võtmist, ilmuski välja hädaline – vaevu kahekuune triibuline kassitüdruk. Ilmselgelt kodune kass – sõbralik ja malbe.


Milline pere lubab volilt üksinda õue kassilapse, kes sõltub veel ema hoolest? Mis võis ühes kodus isadepäeva eelõhtul juhtuda, et väike kassiks üksi õue satub? Tuhat vabandust, kui keegi tõesti kassi taga otsib ja õnnetu on, kui kass tõesti juhuslikult välja pääses. Olen nõus need vabandused personaalselt välja käima, aga kas ma oleksin nõus kassi ka sinna perre tagasi andma?
Aga – meil on nüüd väike armas hoiuline. Esimene pilt – äsja päästetud kassilaps – eks neid hirmsaid üle-elamisi annab ikka unustada. Teine pilt – mõne päev pärast saabumist – kes tahab pai teha ja minuga mängida?

Kassilaps sai nimeks Isabella. Tervis on kontrollitud, vaktsiin tehtud, kiibike naha all. Nüüd tuleb asuda kodu otsima.
Seekord on meil suurepärane võimalus värsket kodu-otsijat kohe näidata  - 2. detsembril toimub Royal Canin Arenal  Rannamõisa tee 8 Pet Citys https://www.facebook.com/events/503317860037574/  heategevuslik näitus varjupaiga kassidele – „Kaunim koduotsija 2017“. Isabella võistleb toreda triibiku kategoorias. Kaunis on ta niikuinii, aga veel kaunim oleks ta kodukassina. Seega kõik triibikute austajad, kel kodus vaba kassikoht – Isabella ootab väga head kodupakkumist.



Tuesday, November 21, 2017

Waldemar läks koju. Win the Love läks koju

Vahel on uudiste vahendamisega kiire. Ja vahel on nii, et saabunud uudis tundub nii omane, ootuspärane ja parimas mõttes tavaline, et selle jagamisele ei mõtlegi. Tänased jutud on seda teist laadi.

Imekiiresti on möödunud nädalat 5-6 meie kahe hoolealuse jaoks. Win the Love ja Waldemar on justkui nähtamatutena oodanud ja lootnud, ei ühtegi kodupakkumist, ei vähimatki valguskiirt pimeduses. Nii oli see 5-6 nädalat tagasi.

Waldemar oli meie murelaps – algul pikalt õues, siis mõned kuud hoiukodus, kus inimestega ei tekkinud   mingitki sidet. Teadsime, et Waldemarile meeldib pai saada, et ta on jutukas ja muhe. Aga hoiukodus kadus see kõik, kass elas diivani all üksildasemalt kui eales. Meie ainuke plaan oli Waldemar ühest hoiukodust teise paigutada. Läks aga nii, nagu juhtub paljude hoiukodudega – mõne päevaga sai selgeks, et hoiukodu on hädalistele, Waldemar on ikka päriskoju jõudnud. Oh seda lusti ja rõõmu, kui kass sai vabalt ringi joosta, pere teiste kassidega suhteid luua ja mis kõige tähtsam – inimesele lähedal olla. Kõik aastate jooksul saamata paid nõuti perenaiselt sisse, nurrumata nurrud põristati välja, magati kordamööda voodis, tugitoolis, vaibal ja pesusahtlis. Perenaisel jagub Waldemarist rääkides vaid kiidusõnu. Meie kiidame perenaist, kes avas oma kodu ja südame Waldemarile. Natuke kiidame ennast ka, et ei jätnud Waldemari diivani alla kodu ootama.  



Win the Love ehk Winnie ei ole olnud päriselt meie hoolealune. Tegelikult on kiisuke veetnud oma kurbi ootuseaastaid teise nime all teise abiorganisatsiooni kassitoas. Aga tema hea haldjas kirjutas aasta tagasi ka meile ja palus abi kodu-otsingutel. Toona kirjutasime oma blogis niimoodi – "Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab elus hoida lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes taganeks paikäe eest, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudest – kui paikäsi tunneb kassi kehad õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksema heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata." Selliseid erilisi inimesi on teadagi vähe ja kui neid isegi on, siis ühe väikese koduta kassi jaoks mitut sellist ei leia. Kirja saatjal oli kodus kaks endist koduta kassi, tundus, et rohkem ei mahu ei tuppa ega südamesse. Me ei tea, mis hetkel ja mille ajel kirja saatja ümber mõtles ja kas täna sõitleb ta ennast selle eest, et ta liiga kaua kaalus. 
Lõpplahendus on aga see, et Winnie on oma hea haldja päris oma kodukass. Kes jõuaks ära imestada kasside loomust – Winnie käitus uues kodus nii, nagu oleks ta sealt vaid hetke eemal olnud. Ei olnud talle võõras voodi ega külmkapp, inimese lähedus tundus sama loomulik kui õhk hingamiseks. Winnie head haldjat ei jõua meie ära tänada. Jääb lootus, et Winnie tänab teda igal võimalikul hetkel igal võimalikul moel.

Kaks W-kassi, kaks ootajat-lootjat  tähestiku lõpu poolelt. Kas loeme märke?Mis on kassiabiorganisatsioon ilma abivajajateta? Pakiks kokku ja lõpetaks tegevuse? Selles maailmas on palju tublisid tegijaid, samas jagu ka abivajajaid. Mõtlemise-kaalumise koht....

Friday, September 8, 2017

Suvekuude kokkuvõte


Ega palju kokku võtta ei olegi. Meie valmisolek abi anda on väike, hoiukodude nappus seab piirid. Aga ikka teeme, mis saame, teeme koostööd teiste ühingutega ja proovime ikka anda oma panuse.

Kurr Kiškin, maine coon´i laadne kassi-isand, liikus kevadel meie hoiukodust MTÜ Kasside Turvakodu suurde kassituppa. Küll teda seal imetleti ja kiideti, seati teistele eeskujuks ja tunnustati. Turvakodu lehelt oli lugeda: Kurr on parasjagu hell ja parasjagu paimaias. Ta on parasjagu hooliv ja parasjagu elutark. Temaga koos lihtsalt tekib tunne nagu kõikidele maailma küsimustele oleks vastused olemas. Tema õrn kurr ja peamüks on just need, mis alati päeva ilusaks muudavad.
Kurri uues kodus
Kuuldused sellise imelise kassi koduotsingutest levisid siin ja seal ning huvilisi-kodupakkujaid olla kuulu järgi olnud mitmeid. Kuni ühel ilusal augustipäeval levis uudis – Kurri läks koju. Ja õige pea tulid ka esimesed kodu-uudised, perenaine kirjutab: „Kurri käitub meil nagu ta oleks siin terve elu olnud, koeraga lebavad kõrvuti, lapsega magavad koos, abikaasa sülle ronib esimesena ja jääbki sinna. Igal juhul me oleme väga rõõmsad ja paistab, et tema on ka rahul. Suur tänu teile kõigile ja kõike paremat!"
Ma ei tea, kas neid ridu loevad inimesed, kes Kurri kunagi pisikese kassilapsena oma koju võtsid ja mistahes põhjusel mõni aeg hiljem võõras kohas autost välja poetasid. Või need inimesed, kelle juures ta ajutist peavarju leidis, kuid kes isiklikku heaolu pidasid kallimaks kassist hoolimisest. Las need inimesed jäävad sinna, kuhu kassidel asja ei ole. Ma tean, et neid ridu loevad inimesed, kes Kurri käpakäigu pärast muret tundsid, kes talle abi otsisid. Meie tänu neile, et nad ei andnud alla, kui tuli ka tagasilööke. Küllap Kurrigi on tänulik kõigile, kelle südameheadus ei lubanud väärt ja väärikal kassil muutuda ei-kellegi-loomaks, muutuda olematuks.

Meie suur murelaps Trinity kauples endale välja just sellise elu, nagu talle päriselt meeldib. Kassiabistajad mõtlevad sageli raamide sees – kass peaks olema tubane, kui turvalises maakohas ka väljas käib, siis ikka järelvalve all ja jalutama ainult mõneks tunniks. No proovisime Trinnule sellist saatust leida, aeg aga läks ja head lahendust ei tulnud. Trinnu veetis mõned talvekuud maamaja üksinduses, tema vahvad hoidjad käisid teda ülepäeva toitmas ja hellitamas. Aga kuidas sa hoiad kassi luku taga, kui väljas on hullutav kevad, soe sumisev suvi või lehesahinane sügis? Tubane elu tuli Trinnule muidugi kasuks, sai selgeks, et inimene on hea. Nüüd kirjutab Trinnu eestkostja ja hea haldjas: „Trinnu on meil vabakäigukass ja õues sama nunnukas kui toaski. Lubatakse ja lausa nõutakse tähelepanu ja paisid. Leivanumber on ikka rullimine ja tavapärane kindla tähelepanu saamisviis on seista ühe käpaga minu jala peal, rullida saba ümber mu jala ja siis nõudvalt mäuda:). Vahel, kui ikka üldse välja temast ei tehta ja mitu korda on (toimetamist ju ikka palju) juba mööda saalitud, siis ta äsab käpaga pahuralt :). Me oleme jõudnud sinnani, et ega Trinity ei tahagi mujale kolida, isegi kui vahel talvel on külmem ja meid ei ole koguaeg seal, talle meeldib omapäi tegutseda ja joostes saba püsti meid tervitama tulla - enda kava järgi. Ehk siis pika jutu lõpuks, ma arvan, et parem kui Trinity jääb ikkagi meile ja ma ei tegele enam talle uue kodu otsimisega.“.

Me ei muretse enam Trinnu pärast. Ta on tõesti hästi hoitud ja väga armastatud. Las ta siis elab vabakäigukassi elu, kõik vajalik on talle tagatud. Ja võibolla ühel ilusal päeval kolivad Trinnu juurde maamajja päriseks elama ka tema inimesed. Läbi aegade on ju olnud nii, et inimesed elavad kasside juures, mitte vastupidi, eks?

Friday, July 14, 2017

Ärgake-märgake!















Täna pikka juttu ei tule - meie armas sinine rändrüütel Waldemar on jäänud igasuguse tähelepanuta, kodupakkumistest rääkimata. Ometi on ta üks igati vahva ja vapper kass. Las pildid räägivad. Helistada ja kokku leppida Waldemari elu edendamiseks saab telefonil 5017310 ja e-aadressil kassjapojad@gmail.com



Thursday, July 6, 2017

Sofia läks koju

Meil on hea meel teada anda, et väikese Sofia eksirännakud on lõppenud ja ta on õnnelikult jõudnud oma koju. Vaadates kassiabiühingute kodulehti saab aimu, et tavalisi maatõugu triibikuid on kodu-ootajate seas palju. Eks nad kõik ole natuke sarnased. Aga kindlasti on nad samas kõik väga erinevad. Ja väga erilised.
Mis teeb kassi eriliseks? Tema olek, käitumine, harjumused, kombed? Tema silmavaade? Mitmetämbriline nurr või kassikeelne jutt? Või teeb kassi eriliseks kodu, kus ta elab  ja inimesed, kellega ta koos elab?
Üks tavaline triibik, sündinud tänavakassi pojana, natuke uje ja pirtsakas – ei ole just unistuste loom? Aga kui ta sattub koju, kus osatakse rõõmu tunda igast väikesest kordaminekust, kus murepilvede vahel märgatakse alati päikesekiirt, kus väärtustatakse elu ja hoitakse armastus – siis muutub kass eriliseks. Sofia teab, et tema töö on hoida pererahvast naeratamas, olla nukrusehetkedel leebeks lohutajaks, truuks seltsiliseks ja tingimusteta armastuse kandjaks.

Meie eriline tänu Sofia  kodule.

Monday, June 5, 2017

Kui oleks häid lahendusi... Tessa lugu.


Võtad perre kiisu. Võtad ikka selleks, et temast rõõmu ja rahulolu tekiks. Aga ka selleks, et kassil oleks tore elu. Hoiad ja hellitad, pakud talle parimat. Ja kass vastab samaga, mängib ja mürab, otsib lähedust  ja toob inimeste ellu hoopis iselaadseid emotsioone.

Kasvate koos ja kasvate kokku. Nii on see tavaliselt. Aga vahel juhtub ka teistmoodi. Seekordne lugu ei ole sellest, et inimesed kassist enam ei hooli või teda enam ei armasta. Sellised lood meieni ei jõua, meieni jõuavad vaid tagajärjed ja minevikuta kassid – kodust välja tõstetud, kolimisel maha unustatud, maantee  äärde kassipeatustesse jäetud. Seekordne lugu on hoopis sellest, et kass ei lepi olemasoleva elukorraldusega. Aga ilma hooleks ja koduta teda ei jäeta.


Tessa on imekena orientaali tõugu kassipreili. Selline šokolaadi moega igati – värvilt ja loomult. Tal on vastupandamatu soov suhelda, seigelda, imetlus ja sõltuvust äratada. Tessa tahaks nautida vabadust, aga tema peakene ei võta kinni, et naabritele ei meeldi, kui ta nende akende taga või rõdudel tiirutab. Tessa peab alati oma tahtmist saama – vabalt naabrusesse ringi kolada, kõiki koduseid varavalges üles ajada, kogu elu oma käpa järgi ümber kujundada.



Praegune pere on väsinud tantsust ümber Tessa. Nad armastavad ja hoolivad temast väga, aga nad annavad endale aru, et ei suuda kuidagi kaasa minna Tessa pöörase tempoga. Nad tahaksid kassi, kes nurrub süles, aga peavad tegelema kassiga, kes kogu aeg midagi nõuab või välja murda proovib.
Veelkord – pere armastab Tessat väga ja just seetõttu on nad otsustanud anda talle uue võimaluse.  Nad otsivad Tessale uut kodu, kus oleks võimalik turvaliselt väljas käia, kus oleks seltsiks lapsi, kasse või koeri. Nad tõesti tahavad, et Tessa oleks õnnelik.


Head inimesed – kui teil on soovi elada koos Tessaga, kui teil on pakkuda Tessale meelepäraseid tingimusi – palun kirjutage kassjapojad@gmail.com  või helistage 51 996 283

Tuesday, May 23, 2017

Saage tuttavaks – Sofia


Murelik kõne Pallasti tänavalt – lagunenud ja põlenud maja varemetes elab kassiema. Tema kaks pojakest õnnestus mõni aeg tagasi kinni püüda ja nende elu on korraldatud. Kolmas väikseke aga on jätkuvalt varemetes ja nüüd päris üksida – kassiema kõndis kevade ja instinktide survel minema.
Pilk tegevuskohale ajab ahastusse – kitsuke krunt varemete juures asub vahetult tiheda liiklusega tänava ääres, krunti piiravad suured majad. Kuidas üks väike kassike seal üldse elus ja terve püsib?
Püüdmispuur. Hea ületänavanaaber, kes talv läbi on kassiperet toitnud, pakub ajutist hoidu. Kahju muidugi, et kassiema jääb tänavale ja saab järgmised pojad. Aga püüa tuult väljal.


Kassilaps jõuab hoiukodusse kohkununa, kuid säilitab selge silmavaate ja peitu ei poe. Esialgu on tema toaks suur hoiupuur, et ta oleks nähtav ja näeks ka ise ümbritsevat. Kaval kassike surub end vastu puurinurka, lausa pakkudes niimoodi oma külge silitamiseks. Puurivarbade vahelt sissetungivad sõrmed nuusutatakse üle ja lubatakse lahkelt peakest puudutama ja kurgualust kudistama. Esimesed kontaktid on paljulubavad, paitamise vastu ei ole kassikesel midagi. Järgmiseks tuleb harjuda käpad maast lahti tõstmisega, siis sülletõstmisega, siis ...
Täna saab täis täpselt nädal hoiukodu-elu. Ussirohi on antud, vesise nina vastu käib tabletiravi. Kui tervis korras, tuleb vaktsineerimine ja õige pea ka steriliseerimine. Igapäevaselt käib järjekindel sotsialiseerimine. Täna on kiisu nõus sööma ainult nii, et inimene hoiab toidukaussi käes, loodame, et selline usaldusavaldus ei päädi nõudega söömise ajal paitada:). Äärmisel tore on, et kiisuke ei karda inimese lähedust. Ja küll peagi tuleb see aeg, kus kass tuleb inimese juurde, mitte vastupidi – praegu peab veel meelitama ja julgustama.

Veterinaar kontrollis kassi ja arvas vanuseks kuus- seitse kuud, piimahambad on just vahetumas jäävhammaste vastu. Kass on emane, üldiselt terve, puhas ja tubli.
Kassike sai nimeks Sofia. Lihtsalt juhtus nii, et hoiukodusse asumise päeval oli Sofia nimepäev, mis seal siis pikemalt mõelda. Eks päriskodu ja pärispererahvas saavad mõelda ja vajadusel teisiti otsustada.



Rohkem infot Sofia kohta ja kodupakkumised telefonil 50 38083, e-posti aadressil kassjapojad@gmail.com

Thursday, April 13, 2017

Alexander läks koju!



Alexander läks koju paar nädalat tagasi ja meil ei olnud kübetki kahtlust, et asjad ei klapiks. Alexander on üks haruldasemaid eksemplare koduta kasside maailmas – sellist kiiret kohanemist näeb tänaval sündinud kasside seas harva. Hoiukodus kasutas ta ära iga võimaluse, et sülle magama pugeda. Jäime huviga ootama, mis saab kodus – kas Alexander saab jätkata oma elustiili?

Sõnadega ei ole siin midagi teha – vaadake pilti – see on Alexandri tavapärane positsioon! Loodame väga, et peremehel jätkub aega ja kannatust kassile küljealuseks olla.

Friday, March 31, 2017

Meil on käpp sees!



Detsembris avas aadressil Müürivahe tn 22 uksed Kassmaania – pood ja kokkusaamispaik. MTÜ-l Kass ja Pojad on seal käpp sees! 









Kassmaanias on meil oma stend, kus jagame infot meie hoole all olevate kasside kohta.Teeme Kassmaanias heategevusmüüki - saadaval meie lõngahiired ja –kassid, kohal on annetus-kass, nii saame raha oma hoiukiisude kliiniku-kuludeks ja toiduks. Kassmaanias räägitakse hommikust õhtuni kassi-lugusid ja me loodame jõuda niimoodi inimesteni, kes on meie hoiulistele   valmis kodu või hoiukodu andma.




Kassmaania on väga vahva koht – see on veendunud kassi-inimeste parim ostlemiskoht. Kõigil müügiartiklitel on ühine nimetaja – kass. Tassidel ja pluuside on kassipildid, vaasid on kassikujulised, ehteid ehivad kassid. Termomeetrid, külmkapimagnetid, õnnitluskaardid, vitraažid – kõikjalt vaatavad vastu kassid. Siis ridades mängukasse – nunnusid kotis kaasas kandmiseks, väljaveninud pubekaid sõbrale riiuliveerele poetamiseks, päris miniatuurseid kujukesi taskusse peitmiseks või töölaual arvuti äärele sättimiseks. ning muidugi padjad, eri-ilmelised kiisud neilt vastu vaatamas. Parim koht kasse armastavatele inimestele kingituste soetamiseks!


Tänusõnad tulevad ka – väikestele tüdrukutele, kes üle tänava lauluringi minnes Kassmaaniasse sisse põikavad – nende imearmas ja südamlike soovidega kaardike ripub stendil aukohal. Kassid kaardil ütlevad – aitäh, et meid aitate! Tänusõnad ka prouale, kes tõi meile suure kotitäie värvilise lõngu – sellest on valminud kuhi heategevusmüügiasju. 


Fotograaf on seekord tõeliselt kobakäpp olnud ja pildid ei ole head. Seda enam on põhjust ise läbi astuda ja veenduda, kui toreda kohaga on tegemist. 

Wednesday, March 29, 2017

Missi läks koju. Belinka läks koju

Tavalises mõttes kojuminekust seekord rääkida ei saa. Ei olnud nii, et me hoiame ja otsime ja siis tulevad õiged inimesed. Seekord said hoiukodudest päriskodud.

Missi kasulapsega

Missi sai tänavalt hoiukodusse eelmise aasta detsembris, Keila garaažikassidest esimesena. Pere, kes ta hoiule võttis, oli just kaotanud ühe oma kassidest. Me ju teame, et üks kass ei saa kunagi asendada teist, aga abivajava aitamine võib kurbust ja leina leevendada. Samal ajal võttis pere endale ka väikese kassipoja. Missi roll oli tõesti ainult hoiukassi oma. Muidugi koheldi teda samasuguse armastuse ja hoolega nagu pere teisi kasse, aga ta oli ikkagi ootel. Tasapisi hakkas Missi end vajalikuks tegema – aitas väikest kassipoega kantseldada, pakkus nurruteraapiat, lõbustas mängutuuridega. Tulid mõned kodupakkumised, kuid pere ei pidanud neid sobivaks – Missi oli tagasihoidlik ja heitus tugevamate helide ja kiiremate liigutuste peale, uude koju minek oleks veel tubase eluga kohanemise faasis kiisule keeruline olnud. Läksid päevad, nädalad, kuud. Missi muutus – julgemaks ja hakkajamaks, aga ka kasulapsele asendamatuks, pereliikmetele armsaks ja südamelähedaseks. Niimoodi samm-sammult tuli otsus – Missi ei pea enam muretsema, kes on tema pererahvas ja kus on tema kodu – Missi ongi juba kodus oma inimeste juures.



Ka Belinka oskas end hoiukassina niivõrd vajalikuks teha, et kodu ei raatsinud temast loobuda. Meie roll Belinka elukorralduses jäigi väga väikeseks, saime aidata kliinikus-käiguga, muu tegid ära Belinka jaoks olulised inimesed. Meil ei ole isegi korralikke pilte Belinkast, on vaid üksainuke. Võib ju mõelda - valge kass on valge kass, mis seal erilist ja näita või suvlise valge kassi pilti. Kõik kassisõbrad muidugi teavad, et iga kass on eriline nii välimuselt kui sisemuselt. Tegelikult oli meil Belinka jaoks juba päris arvestatav kodupakkumine ka olemas – aga hoiukodul on eelisõigus:).

Wednesday, March 15, 2017

Saage tuttavaks - Alexander

Alexander ehk omadele Sass on pärit Keila garaažikasside triost. Tema õekesed on Pesaleidja hoole all, meie proovime oma jõududega Sassile kodu leida.
Sellisele kuldsele kassile koduleidmine ei tohiks olla raske ja keeruline. Kass, kes esimese poolaasta oma elust elas õues, kus inimene tähendas küll toitu, aga võis tähendada ka jalahoope või kiviviskeid, on supersõbralik. Igal juhul ei tähendanud inimene enne sooja pesa, süles mõnulemist ja paide nautimist – see kõik on nüüd  Sassile endastmõistetav. Mõni teine kass oleks sellise elu peale otsustanud, et inimene ei olegi rohkem väärt kui toidupoolist jagama.
Mõni teine jah, aga mitte Sass. Muidugi uudistab Sass uut tuppatulijat esialgu ohutust kaugusest, aga kui inimene sõbralikult räägib, tuleb Sass oma kandilisel kõnnakul ligi, ronib võimalusel sülle või toetab oma kere vastu inimest ja nurrutades pakub oma turja silitamiseks. Huvitaval kombel ei vaata ta  toidukausi poole enne, kui kasukat on piisavalt triigitud. Sassi leivanumber on sõtkumine – ja uskuge, väga suurtest käppadest tulevad välja väga suured küüned – aga kriimustamise või kraapimise ohtu ei ole olemaski.
Hoiukodu ülesanne on teha võimalikult ilusad pildid, et koduotsimiskuulutus internetiavarustest hästi silma torkaks. Esimesest hetkest fotokaga oli selge – saame suurel hulgal ülilähivõtteid vurrudest ja ninast. Natuke kavalust ja tulid ka paremad pildid, aga klassikalist portreed istuvast kassist – ei sellist saa Sassist.
On sulaselge raiskamine, et selline inimsõbralik kass istub hoiukodus – ikka päris oma kodu, päris oma inimesed on need, kes väärivad ja vajavad ülevoolavat kassihoolt. Uues kodus võib olla teisi kasse, lapsi – mida rohkem, seda parem, iga paikätepaar on hinnas.

Kodupakkumised on oodatud telefonil 5038083, e-postil kassjapojad@gmail.com




Friday, March 10, 2017

Sada täis


Alustasime detsembris 2011. Täna on märts 2017. Viis aastat ja kolm kuud. Sada kassi. Sada kodukassi. Me oleme aidanud sajal kassi jõuda koju. Me oleme püüdnud, ravinud, sotsialiseerinud, toitnud ja hellitanud. Oleme igasse abivajajasse pannud killukese südant. Oleme usaldanud ja lootnud, et kodud, kuhu kassid meie hoole alt lähevad, järgivad meie põhimõtteid ja kassid elavad turvalist ja hoitud elu.

Kolm neljandikku sellest sajast on olnud kassipojad, mõnest kassist on pererahvas loobunud, mõned esindavad koduta kasside mitmendat põlvkonda, mõned on lihtsalt üleliigsetena kodunt välja tõstetud, mõned kodust kaotsi läinud, mõned  eakates omanikest järele jäänud, mõned .... Kass ei ole kunagi süüdi, et ta tänaval ja koduta on. Kassi turvalisus on inimeste vastutada. Aga me ei vaata minevikku, me vaatame tulevikku

Sada kassi ei ole küll selline asi, millega uhkustada. Aga neile sajale oleme olnud vajalikud. 

Monday, March 6, 2017

Väike naeratus

Kas kassid käivad öösel salaja internetilehti lugemas? Winnie justkui teaks, et tema mure ei jää nelja seina vahele, vaid sellest teab järjest rohkem kassisõbralikke inimesi.

Winnie hea haldjas ja kõneisik saatis uue pildi – näete naeratust Winnie näol? Vaevumärgatav ja peidetud, aga siiski olemas! Ka antakse teada, et Winnie on natuke julgem, otsib kontakti ja lubab silitada. Silitamiseks kasutavad kogenud kassitaltsutajad suletutiga ritva. Winnie heal haldjal on privileeg pai teha käega – ta loovutab selle privileegi meeleldi inimesele, kes Winniele kodu pakub.
 

Friday, March 3, 2017

Valgele! Vol3.


Eelmisel aasta sattus meie hoole alla rohkelt valgeid kasse. Need kaks valget, kellest täna juttu tuleb, kuuluvad ka otsapidi eelmisesse aastasse. Aga olgu siis nüüd nende tutvustamise kord.

Belinka nimetasime ära eelmise aasta novembris – eakast perenaisest jäi maha tiine kassiema. Belinka tõi turvalises hoiukodus ilmale pesakonna vahvaid tumedaid triibikuid. Väikesed jõudsid nii kiiresti uutesse kodudesse, et paar meieni jõudnud udust pilti jäid blogis üles panemata. Nüüd ootab Belinka  uut võimalust, kodu, kus hinnatakse tema tagasihoidlikku loomust. Ootamatud elumuutused on Belinka teinud veidi ettevaatlikuks ja umbusklikuks, kuid kindlasti on Belinka valmis taas usaldama. Belinka kuldsed silmad vaatavad küsivalt – kes ja kus on see inimene, kes avaks talle oma kodu-ukse, avaks oma süle ja südame?

Belinka hoiukodu asub Pelgulinnas, kontakttelefon 5038083.



Teine valge esitletav on Win the Love ehk Winnie. Eelmise aasta lõpupäevadel saabus meie postkasti kiri, kus paluti abi kassile, kes on ühe suure abiorganisatsiooni suures kassitoas. Mitte et kass seal hooldamata või hoidmata oleks, aga kõikide ilusate ja vähem ilusate, sõbralike ja vähem sõbrake, atraktiivsete ja vähem atraktiivsete hoiulist varjust ei pääse kuidagi pildile üks kass, kes kardab kõiki ja kõike. Nimetame kiisut siin blogis teise nimega, sest vahel on kasu ka nimemaagiast.

Winnie minevikust on teada, et tal ei ole kunagi olnud oma kodu, oma inimest. Kaks aastat tänava-elu, nüüd juba kolm aastat suurt kassituba. Sinna vahele üks ebaõnnestunud kodu-proov.  Aeg aga läheb. Suures kassitoas ei jagu tähelepanu, ei jagu paikäsi, ei jagu personaalset soojust. Suures kassitoas käib palju külalisi, aga pesasügavustesse varjuv väike valge kass ei hakka kellelegi silma.
Kirja saatja käib regulaarselt kassitoas, meelitab Winniet suhtlema, kostitab teda hea-paremaga ja püüab hoida elus lootust. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes oleks valmis vastu astuma suurele väljakutsele – võtta oma koju kiisu, kes esimesed nädalad või kuud elaks kapi all, kes paikäe eest taganeks, kes suleks silmad ainult pilgust temale. Lootust, et kuskil on olemas inimene, kes kannatliku meele ja järjekindlusega sulataks Winnie kurvameelsuse, kes tunneks rõõmu esimestest ja vaevumärgatavatest edusammudes – kui paikäsi tunneb kassi kehas õrna värelust, millest ühel päeval kasvab nurr, kui kass ei page iga väiksemagi heli peale, vaid jääb paigale ja julgeb inimesele otsa vaadata. Winnie ei taha olla kurb ja allaheitlik, ta lihtsalt ei oska sellest seisundist välja pääseda. Winniel on vaja lootust, et kuskil on olemas inimene, kes tahab ja oskab kõik mured hajutada. Winnie taha olla nagu tavaline kodukass – teate ju küll, triigib sääri, norib külmkapi juures toitu, laiutab voodis, murrab mänguhiiri.
Me arvame, et Winnile võiks sobida kodu, kus ei ole teisi loomi, kus oleks võimalik väljas käia. Me ei taha kitsendada Winnie võimalusi ja seepärast seame uuele kodule vaid ühe tingimuse – Winnie on väärt armastus, tingimusteta ja kõikehaaravat.

Hea lugeja, kui suudad täita Winnie ainukese tingimuse, palun võta ühendust meiliaadressil kassjapojad@gmail.com

Wednesday, February 22, 2017

Melody läks koju. Leon läks koju.



Veebruari teise nädala lõpus oli ühes kodus kurvastust ja kahes kodus suurt rõõmu – hoiukodu andis uutele kodudele üle Melody ja Leoni. Eelmisele postitusele viidates – Melody on nüüd lemmikloom, Leon aga suosikki. Selles, et kassid inimkõnest aru saavad, ei ole siinkirjutajal mingit kahtlust. Ei ole kahtlust selleski, et kass mõistaks mistahes keelt.

Uued kodud on olnud varmad ka uudiseid jagama. Mõlemas kodus veetis uustulnuk esimese öö peidus. Ja mõlemas kodus on peale seda esimest peitusemängu-ööd olukord selline, nagu oleks kassilaps aegade algusest selles kodus elanud.





Melody on tähtis ja asjalik, pererahva sõnul väike armas majahoidja/valvur. Nühib vastu jalgu, nurrub ja kutsub endaga mängima, küsib paisid ja tahab sülle. Hetkega õppis ära külmkapi otstarbe (hoiukodus kass kööki ja külmkappi ei näinud) – kui keegi kapist midagi võtab, soovib Melody endale ka suutäiekest. Sõnakuulelik on Melody ka, saab aru, kui näiteks söögilauale ronimine ei ole lubatud.





Leon hellitatakse kodus ilmselt lootusetult ära ja ehkki ta kasvult on varsti väga suur, siis suureks ja asjalikuks kõutsiks kasvamist temast ei oodata. Maast laeni ronimispuu, pallid, hiired – ainult mängi ja lõbutse. Nii veedab Leon oma päevi ringi joostes ja mänguasju tuustides, hoolitsedes selle eest, et pererahvas ikka võimalikult palju teda paitada ja süles hoida saaks, sest inimesele on ju kassi lähedus väga oluline:)

Wednesday, February 1, 2017

Kassipoeg või kissanpentu? Sõber või ystävä? Lemmikloom või suosikki?



Ei, tegemist ei ole kassiteemalise eesti-soome sõnaraamatu koostamisega. Leon ja Melody on igati koduvalmis, aga kodumaiseid kodupakkujaid ei paista. 







Nii on sõbrakesed vaktsineeritud ja europassistatud ning sõidavad 10 päeva pärast Helsingisse. Esialgu küll meie vabatahtliku juurde hoiule, kuid ilmselt sealt õige pea edasi päriskoju. Ehk siis – kissanpentu, ystävä, suosikki?


Leon ja Melody väga hästi kohanenud ja inimesega harjunud. Nad on terved ja tugevad. Neil on hea isu. Nende tualetikombed on laitmatud. Nad mängivad ja müravad ennastunustavalt ja kui nad peaksid üksi olema, siis saab inimesest hästi ruttu mänguseltsiline. Nad armastavad süles nurrumist. Nad tulevad uksele vastu ja küsivad njäuga süüa nagu kassid ammustel aegadel.




Leon on vene sinistel laenanud kasukavärvi, Melody edvistab siberi kassi kasukaga.










Tegelikult on nad tavalised eesti kodukassi lapsed. Lapsed, kes väärivad head ja turvalist kodu. Olgu siis siin- või sealpool lahte.








Kiired kodupakkumised on oodatud telefonil 50 38083.

Friday, January 20, 2017

Enne, kui jõudsime hakata blogi pidama

Enne, kui MTÜ Kass ja Pojad jõudis hakata blogi pidama, juhtus nii mõndagi – nii on kirjutatud esimeses postituses 12. aprillil 2012. Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, tuleks ikkagi alguses juhtunust natuke rääkida.
MTÜ esimene hoolealune jõudis kohale 11. jaanuaril 2012. Nooruke triibuline kassitüdruk ilmus läbi tuisu ühe maja juurde abi otsima. Kuna majas elavad allergikud, siis sai kass ajutise peavarju ja meie saime esimese abipalve.

Kass sai nimeks Eva. Esialgu ei jaksanud ta muud kui süüa ja magada. Meie kleepisime ümbruskonnas leidmiskuulutusi, avaldasime teateid suurte abiorganisatsioonide kodulehtedel.  Päevad läksid, aga keegi ei küsinud Eva järele.  Kiisu seadis end hoiukodus sisse ja näitas ka oma tõelist olemus – nägi aknast teist kassi, ajas saba kuusena paksuks, karvad üleni turris, silmad hiilgamas, valmis ründama ja murdma, nagu tiiger.  Just nii hoiukodu kirjutas – nagu tiiger. Hoiukodu oli Eva tervise pärast mures, kassike oli loid ja ühe käpa padjakesed olid justkui kärbunud.
Ja siis tuli telefonikõne – netiavarustes tiirelnud otsimiskuulutus jõudis siiski kiisu kodusteni. Triibuline kass võib olla väga  sarnane teise triibulisega, aga samm-sammult saime aimu, et jutt ikka meie hoiulisest – klappis leidmise piirkond ja kadumise aeg, klappis ka kahjustatud käpapadi. Kummalisel kombel klappis ka hoiukodu antud nimi – Tiiger:)
Tiigri kodu asus leidmise kohast mõne kilomeetri kaugusel ja kass oli kadunud kodust  peale jõule.  Ilmad olid siis tuisused ja lumerohked, ju läks kiisukesel jahti pidades tee käest, võibolla heidutas teda ka aastavahetuse ilutulestik. Kass oli ekslemas kaks nädalat. Selgus ka käpa-padja kahjustuse põhjus – Tiiger jäi väga pisikesena ilma emast, kes hukkus õnnetult, ja nii lutsutas Tiiger emme tissi asemel oma käppa.
Siinkirjutaja läks Tiigri pererahvaga koos hoiukodusse kassile järele. Siiamaani on meeles, kuidas pereisa võttis Tiigri sülle ja kuidas mõlemad tardusid jällenägemisrõõmu meeleliigutuses.

Meie esimese hoiukassi lugu lõppes õnnelikult – kass jõudis kiiresti oma koju tagasi. Tahtsime väga näha selles kindlat märki – mis iganes ette võtame, me õnnestume.  Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, peame tõdema, et nii õnneliku lõpuga lugu ei ole meil rohkem olnud, tagasi oma koju ei ole ükski hoiuline jõudnud.  Teistmoodi õnnelikke lugusid on siiski pea sada tükki. Aga see on juba teise postituse teema.

Tuesday, January 17, 2017

Saage tuttavaks – Missi. Leon ja Melody.


Keila garaažikasside saaga algas eelmise aasta lõpus. Seda siis meie jaoks. Sealsete kiisude jaoks algas see ehk aasta tagasi. Abi paluti ühe täiskasvanud kassi, kolme suurema ja kahe väiksema kassilapse jaoks. Tänaseks on kassiema ja pisikesed turvaliselt hoiukodudes. Kolme kiisukese päästmine on pooleli, meie saame pakkuda esialgse hoiu vaktsiinide kinnistumiseni, Pesaleidja võtab enda kanda edasise. Nüüd jääb vaid loota, et kiisud end kinni püüda lasevad.
Täna saame tutvustada ja kodupakkujatele näidata emme Missit ja tema lapsi – Leoni ja Melodyt.
Missi on armas ja leebe kassike, kes armastab rahu ja vaikust. Tänavaelu on temasse jätnud jälje – igaks juhuks tuleb olla ettevaatlik, igaks juhuks peab kõvema hääle või kiirema liigutuse juurest eemale hoidma. Kui aga keskkond on rahulik, tuleb Missi ise pai küsima. Hoiukodu on Missiga suhteid luues tegutsenud targalt -  Ikka tasa ja targu, vaikselt rääkides temaga, kükitades tema ette, natuke kätt ette sirutades....siis ta tuleb ise ja hõõrub oma nina vastu kükitaja jalga ja laseb oma kõva nurrumootori lahti:) Algul oli Missi liigagi alalhoidlik, lausa flegmaatiline. 
Kuni ühel ilusal päeval hakkas Missi mängima ja jooksma – ju jõudis tema pisikesse peakesesse kohale, et oht ja koduta kassi elu on möödanik, aeg on taas käituda nagu kodukassile kohane. Missil on oma väikesed vigurid, näiteks toetab ta istudes oma pontsaka pepu nö ühe puusa peale ja sirutab oma tagakäpad välja:) Missi on koduvalmis ja ootab, et tema inimesed talle järele tuleksid. Uues kodus võib olla teine kass, aga väikeseid lapsi pigem mitte. Missi asub hoiukodus Keilas, kontakttelefon 5019145, e-mail kats.123@hot.ee

Leon ja Melody on täpselt sellised rüblikud, nagu 4-kuused kassilapsed olema peavad. Seda saab nüüd, peale 2 nädalat tubase eluga harjumist öelda. Algul oli pisikesi ikka hale vaadata –kui apaatsed võivad ühed väikesed loomad ometi olla. 
Pildid on tehtud esimestel päevadel – siis oli võimalik neid kätte võtta ja panna kuhu iganes – ei mingit katset liigutada, ära joosta. Õnneks on nad terved ja üpris heas toitumuses, seega muret nendega ei olnud. 
Tänaseks on läbi elatud erinevad faasid – turtsumist ja  käpaga vehkimist, nurka peitu pugemisi, ignoreerimist. Täna tulevad nad rõõmsal meelel oma hoiuinimesele vastu, küsivad klassikalisel viisil mjau´ga süüa, püsivad süles ja naudivad paitamist. Nende päev möödub mängides ja mürades ja iseloomu kasvatades. Mis neid kunagi kujuneb – kas Melody jääb pigem kõrgusest vaatlejaks ja Leon uudishimulikuks suhtlejaks – ei oska täna keegi ennustada. Melody naudib beebina sülesolemist, kõht püsti, nurr põrisemas  ja silmad mõnust vidukil. Leoni jalad peavad omama  kindla toetuspunkti inimese põlvel või rinnal ja nurr vallandub kohe, kui sülle saab. Hoiukodu annab kaasa esmase, harjutab tubase elu ja inimestega – päris kodule jääb rõõm näha kassi kasvamist ja arengut. Leon ja Melody on koduvalmis ja ootavad oma inimesi.

Leon ja Melody on hoiukodus Haabneemes, kontakttelefon 5038083, e-mail kassjapojad@gmail.com

Aasta kokkuvõte 2016

Suleiman, Mütsike, Välk, Miisu, Belami/Bruno,   Pablo/Bibi, Simpson/Bachelor, Eloise, Alisa, Kriimu, Edward, Nora, Reti, Siisi – need 14 kassi läksid MTÜ Kass ja Pojad hoole alt 2016. aastal koju. Nagu ikka, on lood erinevad ja samas juba natuke nagu mustris  - mingi üksinda ja kahekesi koos, mindi oma elu esimesse päriskoju ja mindi uude koju.  Jäädi hoiukodusse perekassiks ja jäädi leidja juurde päriseks. Meile jääb usk ja lootus, et nende kiisude elutee ei tee enam kunagi ohtlikke käänakuid, et edaspidi on nende kõigiga kõik väga hästi.

2016. aasta jõulusoovidele kirjutasid koos MTÜ vabatahtlikega alla Waldemar ja Trinity. Mõlemad on meie murelapsed – Waldemar peab endiselt leppima sellega, et toit on küll laual ja külmade ilmadega saab ka esikusse varju, aga tõelist hoiukodu tal veel  ei ole. Waldemar tahab olla hästi tubli ja hakkaja, tahab suhelda ja otsib lähedust – ta oleks valmis ka kohe kodukassiks hakkama, kui tuleks vaid kohane pakkumine. Trinity saab peavarju üksikus maamajas, kuigi vajaks igapäevast suhtlemist inimesega. Üksinda oma pead õue me teda enam ei lase, aga vältimatult vajalik on ruttu leida kohane hoiukodu, miks mitte ka päris kodu. Need kaks on meie alanud aasta suured väljakutsed ja loodame, et aasta kokkuvõtet tehes on nad teises nimekirjas:)

Eraldi tuleb rääkida preili Pirtsust.  Tutvustasime teda 2014. augustis, kui ta saabus hoiukodusse oma kahe vennakesega. Kuidagi läks nii, et preili Pirtsule ei tulnud ega tulnud kodupakkumist. Samast hoiukodust käis läbi mitmeid hoiulisi, tuldi ja mindi, aga preili Pirtsu jäi. Ja jääbki! Preili Pirtsu kojumineku aasta on 2016!


2016 oli töine aasta. Kojuläinud kasside arv küll väiksem kui varem, aga teeme palju jõuame:) Meie tänu kõigile, kes meid selles tegevused on aidanud, ka kõige väiksem abi on vajalik ja tänuväärt. Meie tänu kõigile, kes meie hoolealustele kodu pakkusid – hoidke oma lemmikuid!

Väike Välk saatis meile jõulutervituse - jagame seda ja tuletame kõigile meelde - ootame alati meie hoolealuste käpakäigust teateid:)