Enne, kui jõudsime hakata blogi pidama

Enne, kui MTÜ Kass ja Pojad jõudis hakata blogi pidama, juhtus nii mõndagi – nii on kirjutatud esimeses postituses 12. aprillil 2012. Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, tuleks ikkagi alguses juhtunust natuke rääkida.

MTÜ esimene hoolealune jõudis kohale 11. jaanuaril 2012. Nooruke triibuline kassitüdruk ilmus läbi tuisu ühe maja juurde abi otsima. Kuna majas elavad allergikud, siis sai kass ajutise peavarju ja meie saime esimese abipalve.

Kass sai nimeks Eva. Esialgu ei jaksanud ta muud kui süüa ja magada. Meie kleepisime ümbruskonnas leidmiskuulutusi, avaldasime teateid suurte abiorganisatsioonide kodulehtedel.  Päevad läksid, aga keegi ei küsinud Eva järele.  Kiisu seadis end hoiukodus sisse ja näitas ka oma tõelist olemus – nägi aknast teist kassi, ajas saba kuusena paksuks, karvad üleni turris, silmad hiilgamas, valmis ründama ja murdma, nagu tiiger.  Just nii hoiukodu kirjutas – nagu tiiger. Hoiukodu oli Eva tervise pärast mures, kassike oli loid ja ühe käpa padjakesed olid justkui kärbunud.

Ja siis tuli telefonikõne – netiavarustes tiirelnud otsimiskuulutus jõudis siiski kiisu kodusteni. Triibuline kass võib olla väga  sarnane teise triibulisega, aga samm-sammult saime aimu, et jutt ikka meie hoiulisest – klappis leidmise piirkond ja kadumise aeg, klappis ka kahjustatud käpapadi. Kummalisel kombel klappis ka hoiukodu antud nimi – Tiiger:)

Tiigri kodu asus leidmise kohast mõne kilomeetri kaugusel ja kass oli kadunud kodust  peale jõule.  Ilmad olid siis tuisused ja lumerohked, ju läks kiisukesel jahti pidades tee käest, võibolla heidutas teda ka aastavahetuse ilutulestik. Kass oli ekslemas kaks nädalat. Selgus ka käpa-padja kahjustuse põhjus – Tiiger jäi väga pisikesena ilma emast, kes hukkus õnnetult, ja nii lutsutas Tiiger emme tissi asemel oma käppa.

Siinkirjutaja läks Tiigri pererahvaga koos hoiukodusse kassile järele. Siiamaani on meeles, kuidas pereisa võttis Tiigri sülle ja kuidas mõlemad tardusid jällenägemisrõõmu meeleliigutuses.

Meie esimese hoiukassi lugu lõppes õnnelikult – kass jõudis kiiresti oma koju tagasi. Tahtsime väga näha selles kindlat märki – mis iganes ette võtame, me õnnestume.  Nüüd, viis aastat ja pea sada kassi hiljem, peame tõdema, et nii õnneliku lõpuga lugu ei ole meil rohkem olnud, tagasi oma koju ei ole ükski hoiuline jõudnud.  Teistmoodi õnnelikke lugusid on siiski pea sada tükki. Aga see on juba teise postituse teema.