Veebruari teise nädala lõpus
oli ühes kodus kurvastust ja kahes kodus suurt rõõmu – hoiukodu andis uutele
kodudele üle Melody ja Leoni. Eelmisele postitusele viidates – Melody on nüüd
lemmikloom, Leon aga suosikki. Selles, et kassid inimkõnest aru saavad, ei ole
siinkirjutajal mingit kahtlust. Ei ole kahtlust selleski, et kass mõistaks
mistahes keelt.
Uued kodud on olnud varmad ka uudiseid jagama. Mõlemas kodus veetis uustulnuk esimese öö peidus. Ja mõlemas kodus on peale seda esimest peitusemängu-ööd olukord selline, nagu oleks kassilaps aegade algusest selles kodus elanud.
Melody on tähtis ja asjalik, pererahva
sõnul väike armas majahoidja/valvur. Nühib vastu jalgu, nurrub ja kutsub endaga
mängima, küsib paisid ja tahab sülle. Hetkega õppis ära külmkapi otstarbe
(hoiukodus kass kööki ja külmkappi ei näinud) – kui keegi kapist midagi võtab,
soovib Melody endale ka suutäiekest. Sõnakuulelik on Melody ka, saab aru, kui näiteks
söögilauale ronimine ei ole lubatud.
Leon hellitatakse kodus ilmselt
lootusetult ära ja ehkki ta kasvult on varsti väga suur, siis suureks ja
asjalikuks kõutsiks kasvamist temast ei oodata. Maast laeni ronimispuu, pallid,
hiired – ainult mängi ja lõbutse. Nii veedab Leon oma päevi ringi joostes ja
mänguasju tuustides, hoolitsedes selle eest, et pererahvas ikka võimalikult
palju teda paitada ja süles hoida saaks, sest inimesele on ju kassi lähedus
väga oluline:)
No comments:
Post a Comment